“Mängime ühte mängu. Mina olen printsess ja sina kuri võõras. Mul on üheksa südant, kaheksa marraskil ja üks rikkumata.”

‍

Sarah Nõmme (sündinud 1998) isikunäitus “Marrastusprintsessi päevikud” (avatud Hobusepea galerii, 05.02.25 - 03.03.25) provotseeris eelmainitud lausega külastajat olema hoolivam ja “parem”, kui on olnud eelnevad võõrad. Näitus koosnes üheksast teosest, mis subjektiivselt maitseka hüperfeminiinse atmosfääriloomega sidusid lapsepõlve ning täiskasvanute mängud üheks. “Marrastusprintsessi päevikud” kätkes teemasid nagu vaimne tervis, identiteedi kujunemine ning normidest välja murdmine, tuues mängu otseseid viiteid BDSM-ile (B – kinnisidumine või aheldamine (ingl bondage); D – distsipliin; D/S – domineerimine ja allumine (ingl submission); SM – sadomasohhism). (Kelder, 2025)  Külmad pastelsed toonid, satiin, inglid, printsessikleit, roosa dušinurk jpt. traditsiooniliselt naiselikud sümbolid loovad intiimse atmosfääri – külastaja siseneks justkui kunstniku enda magamistuppa, et näha maailma uuest vaatenurgast. Mänglust nii selle süütus kui ka sensuaalses tähenduses käsitleti kui viisi minevikuhaavade parandamiseks ning võimu taaskehtestamiseks. Täiskasvanud ei pühenda argielus palju hetki avastamisele, õppimisele ja puhtale nautimisele ilma mingisuguse tagamõtteta, mil lastel kulub lapsepõlves kui hädavajalikus õppimisfaasis sellele pea kogu aeg. Arusaam, et mäng peaks teatud vanuses lõppema, mitte vormilt muutuma, viitab sellele, et inimene on ühel hetkel justkui valmis. Nii see ju ometi ei ole. Nukkudest ja kepphobustest võivad saada vibraatorid ja piitsad, mil kiiged jäävad peaaegu samasse vormi (nali!), kuid inimlik tung tunda end hoituna ja kogeda naudinguid on jäädav. Käesolev semi-akadeemiline artikkel, inspireerituna Sarah Nõmme isikunäituse läbivast temaatikast, ärgitab lugejat analüüsima kehalisi ja vaimseid aistinguid põimununa, keskendudes eeskätt BDSM-i näidetele.

‍

‍

Marrastusprintsessi külastades kerkisid esile mõned skandaalsemad mõttekohad..

Esmalt, kui käsitleda BDSM-i ning teisi normi piiridest väljuvaid seksuaalseid akte kui mängu, millega kaasnevad oma reeglid, mänguasjad ja turvatunne ning võrrelda neid näiteks lapsepõlve rollimängudega – mis saab praegusest ning edasistest generatsioonidest, kes leiavad lapseeas turvatunde ning pelgupaiga reaalsusest hoopis netikeskkonnas ekseldes? Kas intiimsuhted kanduvad tulevikus veelgi enam edasi digimaailma? Pornograafia omandab järjest suurema osakaalu paarisuhete intiimelus, mehed eelistavad suhelda AI tüdruksõprade ja seksrobotitega ning naised ei julge ennast ühelgi mehel katsuda lasta, kartuses, et neid kasutatakse ära või valivad sootuks seksuaalpartnerite asemel vibraatorid, kuna ainult neid kasutades suudavad nad orgasmi saavutada. And i couldn't help but wonder – kui lapseeas kaovad fantaasiavõimet arendavad sotsiaalsed mängud, siis kas täiskasvanueas kaob samuti inimlik naudingute mäng?

‍

‍

Kunstnik rakendas oma teostes traditsionaalselt feminiinset, ent lapselikku sümboolikat ning  keskmise eestlase jaoks küllaltki šokeerivat temaatikat, mässides taburohked teemad satiini sisse. Siinkohal kerkisid külastajana esile mõtted soolisusest: kui loomingu taga oleks olnud naise asemel heteroseksuaalne mees, siis kas ehk oleksime lapsepõlve ning seksuaalmaailma samasse diskursusesse seadmises näinud kui midagi perversset või kummalist? Antud juhul oli noore naisena kunstniku teemavalik ning isikukogemuste kaasamine näitusesse täiesti mõistetav. Esteetiliselt puhas toon püüdis pilku, mil valgete seintega ruumis keset tühjust mõjusid objektid siiski võõrastatavatena – mitte sellepärast, et neis oma olemuselt midagi hirmsat oleks, vaid seetõttu, et oleme harjunud neid pelgama. Näituse tutvustusest tuleb välja autori soov oma valukohti lahti muukida ning sisemuslikult parandada puudutuste ja BDSM-i toel. See, kas tegemist on seksuaalsete traumadega või mitte, ei oma hetkel tähtsust – mõte seisneb selles, et autori turvatunnet on riivatud, ta süda on murtud ning ta annab veel ühe võimaluse maailmale ja ühiskonnale end armastada, hellitada ja katsuda, seejuures teda lõhkumata. Autor kutsub publikut seega usaldama – usaldama ennast ning oma partnerit, laskma lahti igavesest kontrollivajadusest ning anda võimalus mängule. Isiklikust perspektiivist tunnen, et meessoost isikul poleks võimalik antud teemat sarnaselt käsitleda, kuna tihtipeale on meestesse võimupositsioon automaatsena näivana sisse kodeeritud, et ei pruugitagi tabada endas seda soojemat, puhtamat, lapselikku poolt, mil enese eest vastutamine võimalik ei olnud ning turvatunne tulenes vanematelt ning ümbritsevalt maailmalt. Lisaks sellele, et mehed sätestavad ennast pidevalt karmi alfaisase rolli, on teadatuntud fakt, et lapsi ja teismelisi tuleb just meeste eest hoida ning kaitsta: vanemad mehed vaatavad enda tütardest nooremaid tüdrukuid ja mõned lihtsalt vägistavad lapsi. Ma ei ole kunagi mees olnud, ma ei oska öelda, mis tunne see on, aga tundub kole kõle ja abitu.

‍

Elan verinoore kultuuriinimesena oma feministlikus liberaalses mullis, kus teisi ei halvustata nende seksuaalharjumuste pärast – seksist räägitakse vabalt, kuid lugupidavalt, ning mind ümbritsevad inimesed, kes on haritud oma keha ja kehaliste kogemuste alal. Seetõttu keskendun järgnevalt seksuaalsuse stigmatiseerituse nähtusele eeskätt BDSM-i näitel. Vahel jääb lausa mulje, et vägistamine, ahistamine ja kelleltki kehalise autonoomsuse ära võtmine on rohkem normaliseeritud kui nõusolekustatud mäng turvalises keskkonnas. Hirm enese seksuaalsuse ees ohjeldab inimesi jääma kinni tuttavatesse piiridesse – kardetakse partnerilt küsida, kardetakse, et oma keha avastamine sügavamal tasandil teeb sinust litsi. Seksuaalsus on peidus igas elusolendis – see, et me peame seda loomalikuks ebatsiviliseerituks häbiasjaks, asetab lihtsalt inimliigi kõrgemale positsioonile, mis pole ju tegelikult loomulik vaatepunkt, vaid lihtsalt osa tsiviliseerumisprotsessist (Elias, 1995). Asetades seksi bioloogilisest diskursusest välja, jääb alles nii palju põnevat, mis seob vaimse ja kehalise kogemuse kokku naudingute sümfooniaks, aitamaks kaasa traumadest paranemisel ning laskmaks vallanduda nii positiivsetel kui negatiivsetel emotsioonidel, luues seeläbi oma partneriga jäägitu lähedus- ja usaldustunde. Seksiga kaasneb palju kehalisi kogemusi, ent kui sinna juurde siduda veel mentaalne töö – teadlikkus sellest ning protsessi olulisus nii individuaalse keha kui ka paarisuhte jaoks – võib see mõjuda teraapilisena. Probleeme ei tekita kunagi “piinlikud” momendid uute asjade katsetamisel, probleeme ei tekita fetišid ega nõusolekuline piiridest väljumine. Päris tabuks peaksime lugema hingestamata halba seksi, kus puudub nii füüsiline turvalisus kui vaimne tugi. Peaksime ühiskondlikult kritiseerima seksuaalset väärkohtlemist ning agentsuse ja kehalise autonoomsuse röövimist – vägistamine on üks julmemaid asju, mida inimesele teha saab, ja just seetõttu, et sel puudub igasugune ratsionaalne põhjendus – it is pure evil. BDSM-i peljatakse, kuna seda ümbritseb teadmatus ning teadmatus omakorda regenereerib hirmu. Kardetakse, et seksuaalvallas katsetades, tembeldatakse sind koheselt (või tembeldad ennast ise?) perverdiks –  ometi on pornosaitidel gangbangide vahtimine, et pauk lahti saada, täiesti tsiviliseeritud tegevus? Lõpufaasi kapitalistlik ühiskond gatekeep’ib seksuaalsust, muutes fantaasiate kättesaadavuse normaalseks vaid filmidest, reklaamidest jmt, mil tavainimene peab jääma igaveseks imetleja rolli ning häbenema enda keha, kartma intiimsust ning tundma ennast ihaldusväärse ning naudinguid väärivanana alles siis, kui neil on seljas spetsiaalne pesu, meik, parfüüm, you name it, samal ajal kui valdav osa meestest laseb tõenäoliselt ringi haisvates odavates trussarites ja mõtleb keppides teiste naiste peale.

‍

BDSM kirjeldab nii “karmimaid” seksuaalkäitumisi kui ka seksuaalseid võimudünaamikaid, millega kaasnevad partnerite enese paika pandud reeglid, kogukond ning tegevuse harrastuslik või isegi hobiline iseloom. Kuna suur osa avalikkusest on BDSM-i suhtes pimedas (va pornograafias nähtu), on üldsuse arvamus tihti kartlik ja tauniv, seostades selle harrastamist psühholoogiliste probleemidega. Oletatakse, et BDSM-i harrastastajad on kokkupuutunud (seksuaal)vägivallaga kas lapseeas, täiskasvanuna või kannatavad mõne mentaalse haiguse või isiksusehäire all. (Brink, Coppens, Huys, 2020)  Yost (2009) paigutas BDSM-i stigmatiseerimise juured nelja kategooriasse: 1) arvamus, et BDSM on sotsiaalselt ning moraalselt vale, 2) BDSM on seoses nõusolekuta vägivallaga, 3) üldine sallimatus SM harrastajate suhtes ning viimaks 4) arvamus, et alluvad või dominantsed omadused kanduvad üle ka igapäevaellu (nt lastekasvatus). Stigmal põhinevad arvamused on kusjuures kõrgemad naiste seas, kes on vähem seksuaalselt emantsipeerunud. (Neef, Coppens, Huys, Morrens, 2019) BDSM-i harrastajate hulgas on mõningate uurimuste kohaselt küll tavapopulatsioonist rohkem inimesi, kes on täiskasvanuna või lapseeas kogenud füüsilist vägivalda, kuid otsest seost traumade ja BDSM-i vahel pole võimalik kindlalt tõestada, kuna uurimuste tulemused on sel puhul erinevad ning ebaselged. Samuti ei ole ka isiksushäired ning menataalsed probleemid BDSMi harrastamisega korrelatsioonis. (Brink, Coppens, Huys, 2020) Ometi tuleb kõneleda ka kriitilisest vaatenurgast: harrastajate seas tuleb ette “mängust” tulenevat surma. Kõige levinum on surm kägistamise teel, mis enamik kordadest leiab aset, kui harrastajad on tarvitanud narkootikume, alkoholi või on kogenematud ja praktiseerivad tegevust ebaturvaliselt. Surmad BDSMi harrastajate seas on harvemad, kui autoerootilised või naturaalsed seksuaaltegevusega seotud surmad. (Schori, Jackowski, Schön, 2022) “Mängudes” on dominantsel positsioonil enamasti mehed ning alistuval positsioonil naised – on võimalus, et BDSM kinnistab patriarhaalset võimuasetust või hoopis kõigest peegeldab olukorda, mis ühiskonnas juba prevaleerib. Kõik uuringud, mida selles artiklis käsitlen, toetavad väidet, et BDSM-i kogukonnas on suuremal määral inimesi, kellel on suhtes turvaline kinnitusmisstiil (ingl secure attachment style) või ärevkinnitumisstiil (ingl anxious attachment style) olenevalt sellest, kas nende roll on dominantne või alistuv (Brink, Coppens, Huys, 2020). Samuti on BDSM-i harrastajad enamasti kesmisest inimesest ekstravertsemad ja spontaansemad, riskialdimad, vähem seksistlikud, haritumad ning suhtes parema kommunikatsioonivõimega (Neef, Coppens, Huys, Morrens, 2019).

‍

‍

Kanadas tehtud uuringus on välja toodud, et uuritavate seast unistab umbes 60-70% mõnes BDSM-i alla käivast tegevusest näiteks piitsutamisest või sidumismängudest ning umbes pool seksuaalselt aktiivsest elanikkonnast eelistab voodis ebavõrdset võimudünaamikat, küll aga katsetamiseni jõuab sellest hulgast vaid pisike protsent. (Neef, Coppens, Huys, Morrens, 2019) Uuring tõestab, et sellised fantaasiad on palju levinumad, kui esmapilgul tunduda võib. Suundume tagasi küsimuse juurde, kas kardetakse päriselt kehalisi kogemusi, mille tulemuseks võib olla hetkeline füüsiline valu, või kardetakse hoopis stigma, mis tegevustega kaasneb. Kui palju autonoomiat on inimestel tegelikult oma kehade üle, kui elatakse pidevas hirmus ühiskondlikest normidest väljumise alt olukorras, milles mõlemad osalised on andnud oma nõusoleku ning reeglid on enese kehtestada? Tsiviliseerumisprotsessi (N. Elias, 1995) tulemusel on inimkond üles ehitanud ühiskonna kindlate reeglite, normide ja tavadega, kuid reegleid rikutakse siiani – kuritegevus ning sõjad võtavad aset ka tänapäeval, ometi on seksuaalsete fantaasiate ja eripäraste kehaliste kogemuste elluviimine surutud pimedatesse ajusoppidesse, kus nad häbitundest realiseerimata jäävad. Olles seda öelnud, ei ärgita ma kedagi BDSM-i harrastama, vaid tõstatan teema lootuses, et oma keha, naudinguid ning fantaasiaid ei kardetaks ning julgetaks uurida ka tavapärasest edasi. Eriti loodan seda naissugupoolelt, kelle idee seksuaalsusest on patriarhaalse ühiskonna keskis tihti seotud alalhoituse, stigma ning agentsuse kaotamisega.

‍

Sarah Nõmme isikunäitus “Marrastusprintsessi päevikud” lõi intiimse maailma, kus pehme esteetika kohtus kehaliste traumade, eneseotsingu ja alternatiivse intiimsuse praktikatega. Kunstnik kasutas BDSM-i kui turvalist ja kokkuleppelist ruumi, milles haavatavus ei ole nõrkus, vaid võimalus enesemõistmiseks. Atmosfäär ning Nõmme esteetiline suunitlus nihestab vaataja tajupiire ning problematiseerib normatiivset seksuaalsuse piiristamist. Teoste kaudu tõstatub kriitiline küsimus, kellele on ühiskonnas lubatud seksuaalne vabadus ja enese kehast rääkimine ilma hukkamõistuta ning kuivõrd suur osa füüsilistest naudingutest ning vaimsest turvatundest jääb inimestel kogemata, kartes sotsiaalset stigma ja halvakspanu. Inimkonnal tuleb õppida paremini usaldama, julgema, hoolitsema ja seksima, et me suudaksime teineteist paremini ravida ning armastada.

‍

‍Allikad:

1. S. Ten Brink, V. Coppens, W. Huys. et al. The Psychology of Kink: a Survey Study into the Relationships of Trauma and Attachment Style with BDSM Interests. Sex Res Soc Policy 18, 1–12 (2021). https://doi.org/10.1007/s13178-020-00438-w
2. Nele De Neef, Violette Coppens, Wim Huys, Manuel Morrens, Bondage-Discipline, Dominance-Submission and Sadomasochism (BDSM) From an Integrative Biopsychosocial Perspective: A Systematic Review, Sexual Medicine, Volume 7, Issue 2, June 2019, Pages 129–144, https://doi.org/10.1016/j.esxm.2019.02.002
   
3. Yost, M. R. (2009). Development and Validation of the Attitudes about Sadomasochism Scale. The Journal of Sex Research, 47(1), 79–91. https://doi.org/10.1080/00224490902999286
4. A. Schori, C. Jackowski &  C.A Schön. How safe is BDSM? A literature review on fatal outcome in BDSM play. Int J Legal Med 136, 287–295 (2022). https://doi.org/10.1007/s00414-021-02674-0
5. A. Brown, E. D. Barker, & Q. Rahman. (2019). A Systematic Scoping Review of the Prevalence, Etiological, Psychological, and Interpersonal Factors Associated with BDSM. The Journal of Sex Research, 57(6), 781–811. https://doi.org/10.1080/00224499.2019.1665619
6. Norbert Elias. (1995) e.k T. Relve (2005). “Tsiviliseerumisprotsess. Sotsiogeneetilised ja psühhogeneetilised uurimused” I köide.
7. Kärt Kelder. (2025). Sarah Nõmme näitus „Marrastusprintsessi päevikud“ https://www.eaa.ee/sarah-nomme-naitus-marrastusprintsessi-paevikud

‍