5. septembril avati Kumus varalahkunud fotokunstniku ja kväärfeministitliku aktivisti Anna-Stina Treumundi ülevaatenäitus pealkirjaga “Kuidas ära tunda lesbit?”. Väljapanekule on koondatud Treumundi 12. aastase karjääri jooksul loodud taieseid, mille hulgast leidub peale fotode ka videoteoseid, skulptuure, installatsioone ning aktivistliku tegevusega seotuid isiklikke esemeid. Näitusel on esindatud ka kväärkunstnikud Elo Vahtrik ja Maria Izabella Lehtsaar Eestist ning Janina Sabaliauskaitė Leedust. Näitus jääb avatuks 11. jaanuarini.
Ma olin põgusalt kokku puutunud Treumundi loominguga kaks aastat tagasi EKKM-is toimunud näitusel “Meduusa naer”1 ning hiljem ülikooliloengus. Ekspositsioonil helkis omapäraseid naiskunstnikke nii eestist kui ka välismaalt, kuid kohati diskreetsemate teoste vaheti rabasid mind ennekõike Anna-Stina söakad fotod – kaheosaline jõulises poosis käsi kujutav “Die Hard” (2015), millest vasakpoolne on puhas ja parempoolne kaetud tupeeritisega ning remake Gustav Courbet’ri palja naise alakeha kujutav legendaarne L'Origine du monde, Treumundi versioonis fistingut demonstreeriv ülesvõte “Ühe võimaliku orgasmi päritolu” (2014). Nad pugesid mu ajukurdudesse ja tegid sinna väiksed pesad, vahetevahel andsid märku enda olemasolust, kui pidin end tagasi hoidma säästmaks teisi ebamugavusest. Täielik vituvõim kumab läbi kunstniku piltidest ning nõuavad vaataja viivitamatut tähelepanu. Teosed figureerivad ka Treumundi retrospektiivil Kumus koos teiste BDSM teemaliste eksponaatidega, mida esitleti algselt ühes pundis näitusel “M-i märg unenägu” (2016), kuid ei suuda end avaramas ruumis niivõrd kehtestada pilkupüüdvamate installatsioonide kõrvalt. Samas pole see otseselt oluline arvestades, et riiklikus kunstimuuseumis on pühendatud laiamahuline isikunäitus eesti esimesele lesbikunstnikule, mis on juba omaette tähistamist väärt saavutus.
Kumu näitusele sisenedes tervitavad külastajat Treumundi varajased fotod, mis oma kodukeskkonna intiimsuses mõjuvad sümpaatselt. Sassis voodid ning ilutoodetega kuhjatud kapipealsed ja vanniääred kutsuvad võhivõõra ilma häbita enda ebatäiuslikku privaatsfääri. Seeläbi loob Treumund siira ja turvalise sideme vaatajaga, mis ka ei eelda veatust teiselt osapoolelt. Eriti meeldiv on kaheksast fotost koosnev teos “Kadri”, milles Treumund on jäädvustanud enda lähedast läbi viimas enesehoolitsusprotseduure, ilma, et ta üritaks enda subjekti teadlikult seksikamana kujutada. Praegusel sotsiaalmeediaajastul mõjuvad Treumundi ilustamata kaadrid iseäranis kargelt, kuna nad ei allu meeste seksuaalfantaasiatele, millele paljud naised internetis (ala)teadlikult alluvad.
“Printsessipäevikud I” on kahepoolne videoinstallatsioon, mille ühel küljel on kaamerapoole seljaga istuv tüdruk, kes üritab oma liialt lühikesi juukseid patsi punuda. Teisel pool ekraanilina seisab sama neiu nurgas ning lausub õrna mantrana:
Ma ei tohi olla nõrk
Ma ei tohi unistada
Ma ei tohi karta
Ma ei tohi üleliia nutta
Ma ei tohi olla kriitiline
Ma pean edukalt kooli lõpetama
Ma pean raha teenima
Ma pean osalema vähemalt neljal näitusel aastas
Ma pean oma välimuse eest hoolitsema
Ma pean vähemalt ühe lapse sünnitama.
Treumundi installatsioonis avaldub filosoof Byung-Chul Hani “Väsimuseühiskonnas” kirjeldatud saavutamissurve. Han väidab, et Foucault’ distsiplinaarühiskond, mis toimib käskude ja keeldude printsiibil, on tänapäeval asendunud positiivsuse juurutamisel saavutusühiskonnaga, mis põhinevad tootlikkuse tõstmise huvides motivatsioonil ja südikusel. Nüüdisaegne inimene on samaegselt ohver ja timukas, kuna ta on iseenda ülemus.2 Treumundi “Ma ei tohi…” ja “Ma pean…” algusega korraldused juba eos viitavad destruktiivsetele käitumismustritele, suutmata üle hüpata kõrgetest ootustest ning karistades end nurgas seismisega nagu väike laps, kes oleks pahandust teinud.
Krutskeid see-eest teeb isikunäituse jaoks taasloodud teos “Juga”(2016/2025), mille puhul võttis kunstnik algselt enda kehast kipsvormi, et valmistada jõulises püstasendis põit kergendava koolitüdruku. Tuues esile ühiskonnas kivistunud topeltstandardid sarnaneb teos loomult Edith Karlsoni “Pissiva naise”(2007/2020) skulptuuriga, mis kükitas Viru keskuse tunnelis. Vastandudes väärika naisterahva etalonile on Treumundi habras koolitüdruk üle võtnud üleoleva ja upsaka oleku õigustades, et üks ei välista teist.
Maria Izabella Lehtsaare kaheosaline installatsioon “Minu südamevõti on sinu kätes”(2024) koosneb kappaltarist ja päevikust. Viimane on hästi õnnestunud oma pehmeköitelise formaadi, isiklike ja tundlikult tabavate tekstide ning lehitsemiseks lisatud spetsiaalsete kinnastega. Paralleele Anna-Stina Treumundi loominguga näeb selgelt Elo Vahtriku ja Janina Sabaliauskaitė teostes. Kuraatorid Magdaleena Maasik, Piret Karro-Arrak ja Triin Tulgiste Toss on kavalalt kõrvutanud Vahtriku “Pehmuse jõu I”(2023) ja Treumundi “Jõunaise”(2016). Vahtriku armuvalust ajendatud trükiste hägusus ja katkestkus toimib justkui proloogina teise selgepiirilisele ja uhkele olekule BDSM koopas. Vaatamata sellele jäävad mõlemad anonüümseks, ammutades jõudu allavandumisest.
Allikad:
1 Meduusa naer, kuraator Maria Helen Känd, https://www.ekkm.ee/naitused/meduusa-naer (vaadatud 23. IX 2025).
2 Byung-Chul Han, Väsimuseühiskond. Loomingu Raamatukogu, 2025, tlk Hasso Krull.
