Striptiisikunst on väljendusvorm, mis on läbi aegade olnud Eesti ühiskonnas, ent ka globaalses mastaabis tabuks ning suuresti hukka mõistetud eriala erinevatel tasanditel. Olgugi, et härrasmeeste klubid saavad eksisteerida kapitalistlikus korralduses vaid nõudluse korral, langeb halvakspanu valdavalt teenusepakkujatele. Sellest tulenevalt pean oluliseks luua põgusa ülevaate peavoolu feministlikest hoiakutest seksitööstusest, et mõista kriitikalaviini algeid.
Seksitööstuse olemust ning selle mõjusfääri – hõlmates striptiisi, prostitutsiooni, pornograafiat, dominaatriksit ja muud taolist – on tõlgendatud ja vaadeldud feministlikes ringkondades erinevalt. Ühelt poolt ollakse murelikud antud valdkonda juhtiva printsiibi üle, leides seega, et striptiis kujutab naiste seksuaalset ekspluateerimist ning alandamist meeste rahulduse ja naudingu nimel. Teisisõnu, seksitööstuse olemasolu viitab patriarhaalsele maailmakorraldusele, mis rõhub naisi, kehastades neid seksobjektideks meeste hüvanguks. Radikaalsed feministid leiavad ka, et nimelt argument, et mõned naised suudavad selle olukorra enda kasuks pöörata, ei ammenda ennast, tulenevalt tööstusharu potentsiaalsetest, ent tõenäolistest ohtudest ja kahjuteguritest. Teisalt on sekspositiivsed feministid uskumusel, et naise seksuaalsus on oluliseks võimuallikaks patriarhaadi mänguväljal ning selle väljendamine läbi striptiisi võib olla igati nauditav ja võimestav teguviis, kui seda õigesti teostada. Sekspositiivsed feministid toonitavad seega, et üheks tulusaks viisiks, kuidas sellises ühiskonnapildis läbi lüüa, on järelikult rakendada enda kasuks seda, mida patriarhaat naises kõige enam väärtustab, et teenida härrasmeeste klubidesse sisenejatelt maksimaalset tulu. Ehkki feministlikud kogukonnad erinevad suuresti oma perspektiividelt ja nägemustelt sel teemal, ollakse seevastu ühel nõul seksitööstuse problemaatilise aspekti osas – sekstöölistel puudub kindel jalgealune, mistõttu mõningad feministlikud rühmitused püüdlevad nende töötingimuste parandamise poole ametiühingute, lobitöö ning seksitöötajate õiguste eest seisvate organisatsioonide kaudu. (Roach, 2007) Ma leian, et küsimusele, kas striptiis on “alandav” või “võimestav”, võib erinevalt läheneda, varieerudes seejuures ka tantsijate vahel, olenevalt nende põhjustest seksitööstusse sisenemiseks ning nende kogemustest antud vallas. Isegi, kui me vaatleme neid hinnanguid vastandlikena, jääks selle väljaselgitamisel paraku tähelepanuta eksootiliste tantsijate keerulised, mitmetähenduslikud ja sageli vastuolulised reaalsused (ibid). Eelnevat silmas pidades arutlesime sõbrannadega omakeskis, kuidas kõige paremini tuua lugejateni seksitööstuses olija enda perspektiiv oma valdkonnast, lükates ümber seeläbi ka üldlevinud väärarusaame. Nõnda leidsin end ühel pühapäeva õhtupoolikul istumas Terminal Records & Bar’i diivanil kodumaal tegutseva striptiisitari, OnlyFans’i sisulooja ning muidu end feministina identifitseeriva, julge sõnavõtuga naisterahvaga (edaspidi Saint), kes lahkesti nõustus minuga vestlema seksitööstuse teemadel, jagades oma isiklikke kogemusi ja nägemusi. Saint on paraku üks vähestest, kellele seksitööstus pole olnud kunagi tabuteema, mistõttu antud tööstusharusse asumine ei tulnud kellelegi üllatusena – ei talle endale ega tema lähedastele. Karjäärivalik olevat tema sõnul pigem juhuslik, mis osutus talle väga sobivaks erialaks. OnlyFans’i profiil tekkis Saint’il karantiiniajal, kust üks hetk proovis kätt juba ka striptiisiklubis Sapphire, kus ta tänaseni tegutseb.
Kuidas näeb välja sinu harilik tööpäev ja rutiin?
Rutiini osas ma ütleksin, et mulle on kõige olulisem, et mul on väga palju vabadust – ma saan ise teha asju nii, kuidas ma tahan, ma saan minna ja olla .. kus iganes ja millal iganes ma tahan ja eelkõige sellepärast, et mul on väga palju ressurssi selle jaoks. Mul on ajalist ressurssi, mul on rahalist ressurssi ja vabaduse ressurssi. See on, ma ütleks, rutiini kohta põhiline, aga tööpäevade osas .. nagu tööinimesel ikka (naerab), et päev ja kellaaeg on etteantud, millal pead kohal olema. Ma arvan, et ainuke asi, mis on selle juures nii öelda ebatavalist või eelkõige teiste jaoks, et tegemist on enamasti öötööga. Aga huvitav on selle juures see, et keegi ei rõhuta seda öötöö asja, kui sa oled arst, kui sa töötad Olerexis, kui sa oled politseinik, siis ei tee keegi sellest mingit asja. Millegi pärast olen tähele pannud, et seda küsitakse minult hästi tihti, et mingi “Aga millal sa magad siis?”, et ikka peale tööd vaata. Ma ütleks, et see on ainuke asi, mis seda rutiini kuidagi mõjutab. Tavaline, ma käin tööl lihtsalt.
Kuidas tööpäev ise välja näeb? Kui on näiteks rahulikumad õhtud, mis te siis teete?
Sa võid teha ükskõik mida – sa võid teha omi asju. Mulle meeldib oma OnlyFans’i asju siis ajada, kui mul on vaba aeg, et ma kasutan seda ikkagi tööajana, see on ka puhtalt minu enda distsipliini küsimus onju. Sa võid posti peal harjutada, sa võid lihtsalt hängida oma lemmikstrippariga tasuta onju. Ükskõik mida võid teha põhimõtteliselt, et meil igav otseselt ei ole kunagi. Ja muidugi on meil neid vaiksemaid perioode ka kindlasti nagu üldjuhul meelelahutus maailmas [...]. Seda vaba aega on seal väga kerge sisustada. Noh mida veel tüdrukute kohta öelda, mõni magab, mõni loeb raamatut-
I love that. Mind huvitab, mis nad loevad?
Kuule tead ma pole niimoodi otseselt jälginud, aga ma arvan, et täiesti seinast seina. Ma ei tea miks (naerab), võib-olla on see minu kokkupuutumus, aga ma olen kokku puutunud väga paljude stripparitega, kellele meeldib anime ja manga ja mingid sellised asjad. Jaa ma just ükspäev tulin garderoobi sisse ja siis tüdrukud rääkisid mingitest .. ma ei tea mingid vampiirid ja ma ei tea mis iganes, sellised asjad, ja ma mõtlesin, et “Mida perset millest nad räägivad nagu?” (naerab). Ja kui ma neilt selle kohta küsisin, siis nad olid mingi “Aa see on manga” ja neil oli tõsine vestlus sel teemal, et ma ei oska isegi kokkuvõtlikult öelda, sest selgub, et mina isegi ei tea kõiki neid asju.
Seega teil on ikkagi ettemääratud tunnid ühe tööpäeva jooksul?
Jaa.. selles suhtes igal klubil on erinevalt, mõnes sa võid hiljem kohale tulla ja varem ära minna. Või siis ongi graafiku alusel, et sa tuled see kell ja lähed ära see kell, et see sõltub klubist. Laias laastus on nii, et sa tuled ikkagi, kuna tunnipalka ei ole, siis sa tuled oma motivatsioonil sinna ju, et miks peaks hiljaks jääma või varem ära minema.
Mis on need faktorid või elemendid, mis sulle oma valdkonna juures enim meeldivad?
Minu jaoks on kõige-kõige olulisem vabadus sellepärast, et mul on olnud enne erinevaid töökohti ja ma ei saa öelda, et nad olid otseselt halvad, aga mulle see rutiin ei sobinud, mulle ei sobinud kellegi teise jaoks töötada. Irooniliselt, prostituudina olen ma tundnud ennast ainult kontoris või mingi suure korporatsiooni jaoks töötades. See ei olnud mulle sobilik, ma tahaks ise oma aja ja pingutuste nii-öelda peremees olla – see on minu jaoks kõige atraktiivsem selle töö juures. Aga teisest küljest, mina ütleks, et minu jaoks isiklikult see kindlasti ei ole kõikide seksitööstuse töötajate kogemus, kuna väga paljude jaoks on see muidugi survival work. Mina olen alati tajunud ennast väga hüperfeminiinselt. Mul on olnud alati väga hea kontakt enda sensuaalsusesse ja seksuaalsusega – rõhutan, ei ole seost seksimisega *naerab*, see on enda sisemine tunne. Läbi selle- kõik need OnlyFans, stripiklubid ja nii edasi, need on minu jaoks kõik väga turvalised ja head keskkonnad, kus seda väljendada, sest see on kontrollitud keskkond. Ma arvan, et väljaspoolne maailm tõlgendab sellist eneseväljendust väga teistmoodi, tihtipeale negatiivselt. Ütleme, et kui ma läheks tänavale ilusas pesus, statistiliselt (naerab) .. see ilmselt ei lõpeks hästi. See on minu jaoks isiklikul tasandil väga oluline. Ja väiksemal määral, mulle lihtsalt väga meeldivad need inimesed, kes seal on. Stripparid üleüldse.. ma olen ise vaimustuses kogu aeg – nad on nii huvitavad ja omapärased. Ma lihtsalt ei tea ägedamaid inimesi! Alguses, kui ma alustasin striptiisiga, siis mul oli vahepeal raske oma tavasõpradega koos olla, sest et nad olid- nagu üldse mitte halvaga, kuidagi nii kontrollitud ja rahulikud, aga stripparitel on kogu aeg kõik ülevõimendatud. Sa sisuliselt oledki mingisugune hüperversioon naiselikkusest ja sa tekitad seda peo atmosfääri enda ümber .. ja nad kogu aeg räägivad erinevate inimestega ja niimoodi, et sa õpid ennast seejuures kohandama nii paljude erinevate isiksuste järgi. See aspekt on väikseks boonuseks selle kõige juures.
Nii huvitav mõttekäik, üldse. Kas võib seega öelda, et kommuun on kindlasti osa sellest, mis sind motiveerib alati tööle naasema?
Eks sellel on mitu aspekti, ma ei ole piisavalt kaua veel selles asjas olnud, aga mingid inimesed hoiavad rohkem kokku. Aga samas on seal ka muidugi negatiivseid aspekte, kuna laias laastus on naisi ikkagi kasvatatud konkureerima omavahel, eriti, mis puudutab siis välimust või tähelepanu meestelt või mõnel, kes pole enda jaoks seda läbi töötanud, võib olla ka negatiivsed mõjutused sellest poolest.
Ma jäin mõtisklema selle üle, kuidas sa mainisid, et oma sensuaalne ja seksuaalne eneseväljendus on kontrollitud ja turvaline. Kas sa tunned, et sinul kui esinejal on võimu selle üle, kuidas sa end tunned töökeskkonnas, mis õhkkonna sa lood või kuidas sulle üldiselt tundub see võimudünaamika olevat sinu kui eksootilise tantsijanna ja kliendi vahel?
Absoluutselt! Selles mõttes, et point ei ole selles, et võim on tantsija või looja käes, point on selles, et seal keskkonnas see ei ole ainult mehe otsustada (naerab), et see on võrdne mina ütleksin. Keegi ei pea peale jääma, et kui me räägime seksist kogu aeg kontekstis, et keegi peab domineerima, siis see juba jätab väga teistsuguse mulje sellest, justkui see olekski mingisugune võistlus, et kes kellele peale jääb või nii. Ma ei ütleks, et see on õige. Stripiklubis on ka kaamerad ja turvamehed, et sa ei saa minuga vaielda ja tüdrukute heaolu on siiski olulisem kui kliendi oma. Ma ei tea, kas klubid kuulutavad seda välja, aga suuremas pildis nii on. Ja kui on mingi klubi, kus nii ei ole, siis on aeg sealt ära minna. Ma ütleksin, et seal on rohkem- juba kasvõi selle poolest, et selles keskkonnas nagu OnlyFans või stripiklubi, sind kompenseeritakse vastavalt selle eest, et sinu seksuaalsust nii-öelda tarbitakse. Juba see tõmbab tasakaalu need asjad eksole. Mina ei ütleks, et ma käin seal rakendamas mingisugust võimu, see ei ole minu eesmärk ja ma ei võistle selle nimel. Minu meelest see peakski nii olema.
Kas tunned, et striptiisiklubis töötamine ning OnlyFansiga tegelemine on avaldanud positiivset mõju su minapildile, seksuaalsusele jms või pigem mitte? Miks?
Jah, kindlasti! Kuigi ma arvasin, et sellega oli enne ka kõik okei, aga kui ma läksin stripiklubisse, siis ma sain absoluutselt aru, miks mehed ei taha, et naised seal töötaksid. Nad teavad, et see tõstab su enesehinnangut. Seal sa ei saa enam vaielda naistega, et “Teil on liiga kõrged standardid,” või “Mis te ootate blabla”, sest ma näen seda iga päev. Nüüd ei ole enam tagasiteed, seega vahet ei ole, mida väljaspool stripikat mehed sellest räägivad ja nii edasi, see ei ole paraku reaalsus. Ma arvan, et kõige rohkem tõstab see enesehinnangut selle poolest, et sa lihtsalt saad aru, et sa ei olegi niisama tarbimiseks inimestele. See ongi asi, mida peate kompenseerima, et see ei ole tasuta äraandmiseks. Kindlasti see tõstab enesekindlust ja selle koha pealt ma julgen isegi öelda, et enamus tüdrukutel – nii palju, kui ma olen teistega rääkinud või lihtsalt kusagilt lugenud või kuulnud – see tõstab enesehinnangut nii palju, et sa ei saa enam tagasi pöörduda selle eelneva juurde, mis sul oli. Ma ütlen seda kui keegi, kes on alati arvanud, et ma olen enesekindel inimene, kuid kui ma tulin stripikasse, siis ma kindlasti avastasin sellele uue taseme. Mitte isegi enesekindlusele vaid eneseväärikusele.
Kuidas sa enesekindlust vaatled? Kas see tuleneb sellest, et sa näed, et sind imetletakse või pigem nähes end omas elemendis?
Kindlasti mitte see, et sind imetletakse, vaid just see kompenseerimise osa. See, et minu seksuaalsus kuulub mulle, see ei ole kellelegi teisele hinnangu tegemiseks, see ei ole kellegi teise oma. Noh .. rõve, kui mingi suvaline tüüp kirjutab sulle instagramis “Oh my god sa oled ikka nii selline ja ma ikka tahaks sinuga teha seda, teist ja kolmandat”, see jätab tunde nagu sind tarbitakse ja sa ei saa mitte midagi selle eest vastu. OnlyFans’i puhul esimene asi, mis ma panin tähele, on see, et väga paljud asjad, mida naised võib-olla tahaksid seksuaalselt kogeda, neil tuleb tihtipeale mentaalne piir ette – kuidas mind mingi mees vaatab, kui ma tahan seda, teist ja kolmandat? Või siis teisest küljest me ei usalda mehi piisavalt. Näiteks ma tean, et kui on mingisugune seksuaalne olukord, siis mehed võivad üldjuhul suruda .. äkki ma tahan midagi proovida, aga siis poole pealt otsustan, et mulle ei meeldi ikka. Sul on väga vähe kontrolli, kui sa seda päriselus teed. OnlyFans’is ma sain aru, et ma saan väga palju neid asju läbi mängida väga mugavas ja turvalises keskkonnas, mis oli minu jaoks väga ootamatu, sest ma ikkagi nägin, et OnlyFans on tohutult palju tööd. Esiteks, see konkurents on nii kõrge ning sa pead oskama ikkagi ennast promoda ja kõike muud teha ehk see oli minu jaoks kõige üllatavam, sest OnlyFans’is on rohkem anonüümsust ka. Nemad enam-vähem teavad, kes ma olen nii palju, et nad näevad, kuidas ma välja näen, aga kes need mu jälgijad on .. mina otseselt ei tea, kui nad ise mulle ei ütle või kui nad ise ei taha endast märku anda.
Sul puudub ühesõnaga kontroll selle üle, kes sinu sisu jälgivad?
Jah, sul ei ole. Ma arvan, et kui see oleks saadaval, siis oluliselt vähem oleks ka neid tellijaid. Ütleme niimoodi, et sul on ikkagi kontroll ju selle üle, mida sa jagad nendega. Mul laias laastus on kamakaks – need inimesed ei tule niikuinii midagi isiklikku sinna küsima, nad tulevad rohkem sellest aspektist, et nemad tahavad sinult midagi. Üldjuhul see on mingisugune sisu või nad tahavad tähelepanu, et kas see otseselt teeb midagi ohtlikumaks – not really. Kõige ohtlikumad kohad naiste jaoks on näiteks mehega kooselamine või suhtes olemine. Ma tean, et paljud tahavad sellest teha nagu mingit suuremat asja, kui see tegelikult on. Jah, muidugi see on ohtlik, aga see on ohtlik selles kontekstis, et naine on üldse olla ohtlik. Kõige ohtlikumad otsused, mis me teeme, on usaldada mehi meie isiklikus elus. Ma ütleks just, et OnlyFans’is on mul rohkem kontrolli – ma olen teadlikult selle üles ehitanud, selle jaoks on teatud formaat, kuidas seda turvaliselt teha. Seksitöötajal ei ole otseselt väga raske leida kohta, kus ennast selle kohta harida, nii et kui seda teadlikult teha, siis on fine. Ma usun, et paljudel nendel meestel ka on kindlasti mingisugune arusaamine nende osas. Ma saan ka aru, miks nad julgevad teatud asju öelda anonüümselt. Mõnel ongi jälgijate seas väga palju mehi, kes lihtsalt ei julge naistega väga suhelda. Minult on OnlyFansis küsitud “Kas sulle meeldiks, kui .. või nagu kas sa eelistad, et mehed raseerivad end?” ja see oli ilmselt täiskasvanud mees, noh sul peab vähemalt krediitkaart olema, et subscriber olla OnlyFans’is (naerab). Ju ta polnud elu aeg julgenud seda kellegi käest küsida. Aga teisest küljest mingi sõbranna isa võib seal ka sinu sisu seal jälgida, mis on selline kaheldavam moraalse väärtusega asi. Samas, kes olen mina, et arvustada! Mina ei erista neid inimesi kuidagi: kui sa mulle seda ei ütle, siis mina ei tea seda.
Oled sa OnlyFans’i platvormil teinud koostööd ka teiste sisuloojatega?
Ainult tüdrukutega, sõbrannadega siis, aga tead mul on paar inimest, kellega ausalt öeldes ma ei mäletagi, kuidas me tutvusime – kas lihtsalt, et me tegelesime samade asjadega või me hakkasime üks hetk koostööd tegema.. Mul on üldjuhul rõhk pigem soolokontentil – lihtsalt see, mida ma teen, on rohkem selline unistuste naise profiili loomine. Algselt ma mõtlesin küll, et ma proovin ja katsetan ning ehk oleksin ka avatud nii-öelda duetile, aga ma leidsin, et see, mida ma tegin, läks meestele peale. Ja kuna nende fantaasias mina olengi nende see nii-öelda ideaalne naine, siis nad ei taha mind otseselt kellegagi koos näha. Minu jaoks on see äriotsus ka: see ei ole see, mis minu jälgijatele peale läheb või huvi pakub.
Sinu äriplaan on seega piltlikult müüa ideaalse naise kuvandit?
Jaa! Laias laastus jaa, see toimib kõige paremini, kuna tegelikult väga paljudele meestele meeldib fantaasia naistest rohkem kui reaalsus, kuna reaalsetel naistel on eeldused ja standardid. Alati räägitakse, et “Mõned tüdrukud kasutavad oma OF-i jaoks management'e, et sa ei räägi isegi päriselt selle tüdrukuga,” või mingi “Stripparid valetavad!”, kuid naljakas on just see, et mehed üritavad endale mingisuguseid AI tüdruksõpru leiutada nagu. Nad ei tahagi seda reaalsust, nad ei taha, nad võivad seda öelda, aga tegelikkus on see, et nad ei taha. Aga oli ka .. ma ei mäleta, kas see oli dr. Phil saade või mingi asi .. keegi rääkis mulle hiljuti, et mingit meest confront’iti, et see mimmu online’is, kellele ta saadab tuhandeid miljoneid, on lihtsalt mingi tüüp, kes pani ilusa naise pildi ülesse. Ja see mees sai küll teada sellest, aga ta suhtles temaga edasi, sest neil oli juba üles ehitatud mingisugune suhtlus ja kelle jaoks no ei ole atraktiivne mingi suhtlus, mis on sisuliselt vaid ühepoolne ja kallutatud sinu suunas. Nii et .. see müüb.
Milliseid väljakutseid aga oled peamiselt oma valdkonnas kohanud, näiteks turvalisuse, õiguslikust või stigmatiseerimise aspektist?
See on puhtisiklik, aga tulenevalt minu iseloomust ja põhimõtetest, siis väga paljud asjad, mis teisi võib-olla häirivad või jäävad ette neile selles ametis, mind otseselt ei ole mõjutanud. Kõige üllatavam on minu jaoks olnud kolleegidega omavahelised suhtlused ehk siis kui suur on seal konkurents. Ühest küljest on positiivne, et naised ei taha enam nii väga vaielda meeste üle, konkurents on ju rahas tegelikult (naerab), et me oleme natukene edasi arenenud, aga samas väga paljusid konflikte on väga primitiivsel tasemel. See oli minu jaoks isiklikult pettumuseks, sest ma olin nagu “Okei, me oleme täiega sellises pussypower keskkonnas, et miks me vaidleme? Me võiks teineteist aidata.” vaata. Aga jah, on tulnud ette konflikte ja vastikust, mingisuguseid kiusamisi ja selliseid asju. See tuleb paraku naiste ebakindlusest, ma ei saa ka öelda, et see lõppkokkuvõttes mind kuidagi oluliselt mõjutab. Kui sa oled selles ametis hea, siis sa oledki intimidating. Ma ei tea, kas see on just negatiivne, aga võib-olla hea tähelepanek on see, et see eriala on väga sink or swim: seal ei tule keegi sinult käest kinni hoidma, vaid sind visatakse kohe sügavasse vette ning pead vaatama ise, kuidas hakkama saad. Kindlasti on mingeid ressursse, aga ei ole ülikooli, kus õppida seksitöötajaks, kuna see on väga suurelt osalt ikkagi üles ehitatud sinu enda iseloomul. Kõik võivad öelda, et “Aa sa näitad oma keha ja selle pealt teenid..”. Alasti kehasid on terve internet ja kõik kohad täis, see ei eelda seda, et sa teenid. OnlyFans’i statistika, tasub üle kontrollida, aga oli vist midagi sellist et ‘a la 80% neid profiile on surnud, sest need hakkasid-hakkasid minema, aga siis nad ei jõudnudki kuskile’, et see ei käi päris nii lihtsasti. Kui sul on teatud sorti iseloom, mis meeldib inimestele, siis sa lööd selles palju paremini ja kergemini läbi. Mõnele see tuleb kergemini kätte kui teisel. Mõni paneb lihtsalt sajaga ja on väga edukas selles kõiges ja mõni katastroofiliselt põrub ja põleb läbi ning lõpetab kuskil teraapias eks ole. Ma arvan, et mõnel teisel töötajal võib olla on rohkem midagi negatiivset öelda. Nad tõlgendavad võib-olla ebameeldivaid kogemusi meestega kuidagi teistmoodi ning see sõltub muidugi oma psühholoogilisest foonist ka või kui palju sa oled saanud iseendaga tööd teha. Ma leian, et need keskkonnad on palju turvalisemad, kui üksinda kodukandis pimedas kõndida. Ainuke asi, millega sa võid ennast ohustada, on ma arvan see, kui sa oled ahne raha osas. Kõik raha ei ole hea raha – peab oskama endale piire seada, mis on sulle sobilik ja mis mitte. Ei tasu panna ennast väga ebamugavatesse olukordadesse, kus sul hakkaks vastikus tekkima kas siis meeste või selle töö vastu. Jumal tänatud, et mul midagi ekstreemset ei ole olnud, aga ma olen olnud samas ka väga distsiplineeritud oma piiride seadmises. On teatud kliendid, kellega ma absoluutselt ei ole nõus töötama ja vahet ei ole, mis raha seal mängus on, ma hoian neist eemale. Ma olen kindlasti rahale ära öelnud, aga suuremas pildis ma arvan, et see on end ära tasunud.
Millised on need kliendid, kellele sa kindlasti ära ütled? Mis neid iseloomustab?
Hetkel muidugi, see küll ajas muutub, kuna ma saan kogemust juurde, aga üldjuhul väga-väga purjus kliendid ehk siis ettearvamatud. Need on minu jaoks kindel no-no, kuidas ma ütlen .. seksuaalselt perverssed, aga perverssuse osas ma pean silmas seksuaalsed asjad, mis on borderline illegaalsed. Kui sulle jalad meeldivad, täiesti fine, ma ei arvusta sind, see on fetish – ma tahaksin seda eraldust, et mis on fetish ja mis on seksuaalne perverssus. Aga kui sa ütled mulle, et ma meenutan sulle su tütart, kui sa hakkad mingitest loomadest midagi rääkima ja .. ma tean jah, et see on võib-olla ebatavaline inimestele, kes sellega kokku ei puutu, aga sellised asjad minu jaoks. Esiteks, ma ei oska sinuga midagi peale hakata, aga jah ma olen leidnud, et need ei ole minu kliendid, minu nii-öelda siis bränd ütleme. See ei klapi sellega niikuinii. Absoluutselt mitte keegi ei sunni mind tegema.
Milline on sinu valdav klientuur striptiisiklubis?
Eks iga klubi on erinev, aga ma võin öelda suhteliselt julgelt, et stripiklubi külastaja on täiesti tavaline mees – see on sinu isa, sinu naaber, sinu vend. Ma ei tea, miks kõikidele meeldib ette kujutada, et see on mingisugune imelik kontingent mehi, kes on kuidagi valed .. või mida iganes. Laias laastus see on tavaline mees, kellel on lihtsalt raha, et seal olla. Kõige suurem kontingent stripikas on mehed, kes ütlevad, et nad ei käi stripikas. Nii see paraku on. [...] Minu esimene stripiklubi nutja nii-öelda oli katoliiklasest preester, kes oli just oma naisest lahku läinud. Kusjuures väga huvitav ongi see, et väga paljud neist on salaja .. nagu nad teevad kõiki neid asju, mille vastu nad jutlustavad (preach’ivad). Tal oli muidugi ka väga suur moraalne konflikt. Ta nagu oli seal ja ma ütlesin talle ka paar korda, et “Äkki sa tahad lihtsalt koju minna ja kaineks magada?”, aga ta võttis hoopis privaattantsu ning siis ta ütles, et “Palun ära võta endalt riideid seljast ära!” ja hakkas nutma selle peale.
Kuidas sa lähenesid sellele olukorrale?
Selles suhtes, et privaadis .. sa otseselt ei pea, aga klient võib ju pärast vinguda, kui sa ei võtnud riideid seljast ära, nii et ma küsisin temalt mitu korda üle. Lõpuks ma ikkagi võtsin korraks seljast ära lihtsalt, et ta ei saaks hiljem pretensioone esitada. Aga ma lihtsalt istusin ja rääkisin temaga. Ta rääkis mulle oma lahutusest ja .. ma ei mäleta täpselt, see oli nii ammu ka, aga ma olin mingi “Oh no, ta nutab..”, tõin salvrätikuid ja vett .. mis sa ikka teed nutva inimesega.
Kas sa tundsid ebamugavust ka mingis mõttes psühholoogi mängida?
Strippari töö on laias laastus olla paberiteta psühholoog. Ma arvan, et see on väga suurelt seotud sellega, et meeste jaoks on väga taunitud olla emotsionaalne ja haavatav, aga kui sa teed seda läbi seksuaalse filtri ehk siis sa räägid ilusale neiule pesus, siis see ei ole nii-öelda mittemehelik eks ole. Ja nad räägivad väga isiklikke asju. Ma ütleksin, et mul on mingisugune uudishimu erinevate inimeste vastu ja vahel need asjad, mida nad räägivad, on fucked up. Aga jällegi sa oled sellises keskkonnas, kus on eeldatud pidu ehk sa saad alati ise valida, kas sa viid selle peo suunas. Kui sul ei ole tollel päeval seda emotsionaalset ressurssi, siis kui ta hakkab sulle neid asju rääkima, siis ütled “Kuule, tahad ma küsin sulle baarist tasuta viinashoti?” (naerab) .. ja siis sa saad liikuda sellega teise suunda. Täiesti sõltub, kuidas sa iseennast seal kehtestad. Kas ebamugavust olen tundnud? Ma ütleks ei, mul on suhteliselt kerge – kui mul on tohutult ebamugav, siis ma ennem pigem väljun sellest olukorrast.
Tulenevalt liberaalfeminismi pealekasvust, mis oma retoorikalt toetab naisi seksitööstuses, on Ameerika ühiskonnas üha enam näiteks striptiisitantsijanna amet või varbapiltide müümine justkui romantiseeritud. Radikaalsed feministid seevastu kritiseerivad seda idealiseerimise aspekti, mida sotsiaalmeedias ja filmides sageli kohtab. Kas oled puutunud kokku seega ka nendepoolse kriitikaga või osutunud halvakspanu osaliseks? Kuidas sa sellele vastaksid?
Mina arvan, et see loogika on tagurpidine. Ütleme, et kui sa võtad ära seksitööstuse, siis naiste seksuaalne tarbimine ei saa läbi, et see ei lähe ju ära sellega. See ei ole niimoodi, et kuna see eksisteerib, siis mehed saavad meid tarbida – ei, nad teevad seda niikuinii. Mina lihtsalt arvan, et kui sa mind konsumeerid- ükskõik, näiteks kui sa käid tööl, sa teed mingi füüsilise pingutuse, siis sa saad selle eest kompensatsiooni. Minu arvates on see täpselt sama. Ma ise üritan natuke hoiduda vahepeal sellest, kas poliitiliseks teha minu töökohta. Mina leian, et seksitööstus ei ole nii poliitiline, kui tegelikult on ikkagi naise keha ja naise vabadus. Naise vabadus valida on poliitiline. Tegelikult striptiisil pole midagi viga – selle ameti jaoks on nõudlus ning see tuleb väga-väga suurelt osalt meestelt. Me lihtsalt oleme teenusepakkujad. Stripiklubisid ja OnlyFans’i ei hoita lahti sisuloojate ja tantsijate jaoks, seda hoitakse lahti sellepärast, et selleks on nõudlus. Minu jaoks on see isiklikult tagurpidine loogika, ma ei arva, et see on kuidagi feminismi vastane. Naisena kohad, kus ma olen tundnud ennast kõige vabamalt, on ilmselt need keskkonnad. Kindlasti on ka etteheidetud seda idealiseerimise aspekti, kuid kui sa ei ole nõus sellega, mida ma teen, või sul on oma perspektiiv sellele, siis see on täiesti okei. Aga ma otseselt ei muuda midagi sellepärast. See on, kuidas mina defineerin ennast naisena. Kui sul on teistsugune definitsioon, siis sul peaks olema garanteeritud vabadus seda rakendada enda isiklikus elus.
Minu jaoks tuleb üllatusena, et naised pidavat olema meestega võrreldes ebameeldivamad kliendid, mispärast on neil ka keelatud teatud striptiisiklubidesse siseneda. On nendel kuulujuttudel mingi tõetera sees?
Ja, naistel sisenemine ei ole üldjuhul keelatud, sest nad on nii-öelda ebameeldivamad kliendid, see on rohkem väikestes linnades, kus need, kes hakkavad oma mehi seal otsima, tulevad ja draamatsevad ning mida iganes, et neid lugusid on nii palju. Isegi sinnamaani välja, kus kellegi ema tuleb ja kratist lohistab klubist välja. See on lihtsalt selleks, et esiteks tagada tantsijatel turvalisus ja .. mida nad seal ikka teevad, nad ei ole lihtsalt kokkuvõttes tasuvad kliendid nii väga eks ole. Aga jah, nad on tihtipeale suhteliselt ebameeldivad kliendid. Ühest küljest ma arvan, et väga palju on seda, et nad on ise sattunud ka selle stereotüübi ohvriteks, arvates, et striptiisiklubis töötavad mingisugused rõvedad eided, “Minu mees niikuinii ei taha!” onju .. ja siis nad tulevad kohale ja tegelikult on hoopis ilusad, sportlikud ja sensuaalsed tüdrukud ning siis nad tunnevad, et nende endi seksuaalsus on ohustatud selle poolest. Ma ütleksin, et selline pick me behaviour, et nad tulevad ja on mingi “Aa ma tulin ja ostan oma mehele privaadi!” ja siis kui nad näevad, kuidas nende mees vaatab neid naisi seal, siis neil see suhtumine kohe muutub. Ja teine aspekt on see, ma ei oska isegi öelda, kust see tuleb, aga naised kõige rohkem kipuvad näppima ja ütlema selliseid asju “Näed mina olen naine, ma võin katsuda!” – ei (naerab). Ma ei lähe ju ometi kuhugi tänavale ja ei võta mingilt naiselt tissist kinni, öeldes “Aga mina olen naine, mina võin!”, et ei. Naisi on sama palju seal paika pandud kui mehi. Nendega peab lihtsalt õppima suhtlema. Ma usun, et ma olen enam vähem selle nüüd enda jaoks kätte saanud, kuidas naistega suhelda. Mõned stripparid absoluutselt väldivad naisi, nad isegi ei lähe paarikeste juurde, kuna nad ei soovi nendega tegeleda.
Kuidas suhestud feministlike aruteludega seksitööstuse ümber?
Ma ei saa öelda, et ma väga põhjalikult sellesse süvenen. Suur põhjus on sellepärast, et mina tunnen, et see amet on mulle sobilik – ma tunnen ennast selles mugavalt, sõltumata, mis vaated on teistel. Ja üldjuhul ma hoian eemale arvamustest, mis ei tulene seksitöötajatelt endilt. Kui sa just ei ole feminist, kes on otseselt seotud seksitööstusega, kas sa ise praktiseerid seda või sul on olnud eelnev kogemus .. või sa oled näiteks seksitöötajate mingi nõustaja või midagi, ma ei usu, et sa saad kõneleda sellel teemal. See on nii teistsugune maailm, et lihtsalt loogika põhjal teha järeldusi on minu meelest väga keeruline. Isegi mina, kes ma olen väga avatud, et enne, kui ma ise sellega kokku puutusin, ma ei usu, et minu arvamusel oli väga palju väärtust, isegi kui see tuli väga heatahtlikkust kohast.
Oletame, et sotsiaalteadlane viib läbi kvalitatiivse uuringu, teostades süvaintervjuusid seksitööstuses olijatega ning siis selle andmeanalüüsi tulemusel toob välja mingisuguse avastuse, kriitilise vaatenurga või midagi taolist. Kuidas sa teaduslikust vaatevinklist nendesse perspektiividesse või leidudesse suhtuksid?
Ausalt öeldes ma oleksin väga skeptiline, sellepärast, et see on selline amet, millest üritatakse kogu aeg lüpsta mingisugust traumaporri. Kui sa oled naisterahvas, kes on selles ametis ja sul on elus kunagi juhtunud midagi seksuaalset traumeerivat, siis inimesed üritavad leida seda seost, et “Näed sa oledki ära määritud naine, sellepärast sa siin oled!”. Aga mõte on selles, et väga paljud naised on seksuaalselt traumeeritud – mõned neist on hambaarstid, mõned hoopis fotograafid, minge viige seal läbi samasugune mingi uurimus või intervjuud ja te leiate, et seal on väga palju täpselt samasuguseid inimesi, ükskõik mis ametis eks ole. Seega mina oleksin selles osas skeptiline .. ja see on väga palju mõjutatud ka sellest, kuidas on kajastatud seksitööstust põhimeedias, filmides ja nii edasi. Paljud stripparid on väga selle vastu, või õigemini seksitöötajad üleüldiselt, kuidas meid kajastatakse. Alati on mingi ‘boohoo, down on her luck’ või ‘vaene tüdruk, kellel on vaja päästmist’ narratiiv, kuid nad ei kajasta seda, kuidas väga paljud naised saavad sellest väga palju vabadust. Ma tean palju strippareid, kes on oma ülikoolid kinni maksnud, oma elamised, nad on vältinud võlgasid, laene, nad on saanud lubada endale elus vabadust, et keegi ei kajasta seda selliselt ja ma ei tea peaaegu mitte ühtegi stripparit, kes on selles ametis, et leida endale see päästja mees, aga see on tihti peale see, kuidas seda on meile ette söödetud.
Kas ning kuidas sa tõlgendaksid oma tööd feministliku tegevusena?
Ma ei saa ümber lükata, et ta ei ole. Ma saan öelda oma isiklikust perspektiivist, et ma tahaks öelda, et pigem mitte, aga ma ütlen seda selle mõttega, et ma tahaksin ikka rohkem propageerida seda kui lihtsalt töökohta. Jällegi, see on täpselt see sama asi – minu töö ei ole poliitiline, minu keha on. Te tahate kontrollida minu keha eelkõige, see töö ei ole väga sellega seotud ja kui kellelgi on poliitilisest või feministlikust aspektist midagi selle vastu, siis pöörduge palun nende meeste poole, kes tekitavad nõudlust. See ei ole küsimus teenusepakkujatele. See on küsimus nendele, kes sponsoreerivad väga suurelt seda tööstust – see ei ole mingisugune väikene tilulilu nišš tööstus, vaid see on ülemaailmne miljardeid sissetoov tööstusharu. Vahet pole, kui tabuks te tahate seda teha, aga nii ta on ja on olnud läbi ajaloo ka.
Mida arvad väitest, et seksitööstus taastoodab patriarhaalset võimusüsteemi?
Mina isiklikult sellesse ei usu. See küsimus sarnaneb sellega, mis me enne arutasime, et kui sa võtad seksitööstuse ära, siis see tegevus ei kao kuhugi. Meeste entitlement naiste seksuaalsuse tarbimisele ei kao paraku mitte kuhugi ja mida vähem on olnud neil sellist kontrollitud keskkonnas väljundeid, siis seda enam on kuritarvitatud naisi. Kui ta ei saa kusagil mujal seda välja elatud kontrollitud keskkonnas, siis üldjuhul kandub see eelkõige lähedastele naistele sinu elus. Kes on põhilised naiste mõrvajad, vägistajad, ahistajad, on sinu kõige lähedasemad mehed, kas siis romantilised partnerid, pereliikmed, tuttavad ja sõbrad. Mina.. ma ei usu- muidugi kurb on jah, et justkui peab mõtlema ekstra asju välja, et manageerida meeste negatiivset käitumist. Mitte isegi ainult negatiivset käitumist, aga ka suhteliselt seksuaalselt agressiivset käitumist. Ma arvan, et seksitööstus annab väga paljudele naistele seda kehalist autonoomiat ja kontrolli, mida neil väljaspool ei ole.
Mis on sinu hinnangul üldlevinud väärarusaamad või müüdid seksitööstusest ning seksitöölistest avalikus ruumis?
Millegi pärast kõik seksitöölised on pandud ühte patta prostituutide ja hooradega. See on naljakas, kuna prostituudi ja hoora definitsioon on justkui keegi lõdva püksikummiga, aga need on kõige raskesti kättesaadavamad naised üldse minu meelest. Aga kuidas te nimetate siis neid naisi, kes teiega niisama kepivad? Kes sulle niisama mitte millegi eest kätte annavad? Kuidas nad paremad on? Ma arvan, et käesoleval ajastul pole mõtet enam sitsida selle ümber – me kõik teame, et kõige suurem lits on see, kes sulle kätte ei anna, spetsiifiliselt just sulle. Ja kui ta peakski sulle kätte andma, siis ta staatus koheselt muutub, siis ta on mingi tubli naine. See, kuidas mehed selektiivselt sildistavad naisi.. Kui sa ise mingi mehega esimesel kohtingul magad, siis üldjuhul sa ei ole paha ja ta veenab iseennast ära, et tema oli erand, ta oli lihtsalt nii eriline mees, et see ei loe. Ma arvan, et enamik naisi suudab meenutada esimest korda, kui neid sõimati litsiks või hooraks ja see on kindlasti olnud .. kui mitte lapseeas, siis puberteedieas ja üldjuhul enne, kui nad on isegi alustanud oma sekselu. Sellel sõnal ei ole enam mingit tähendust nagu tal algselt võis olla, see on lihtsalt manipuleerimiseks või maha tegemiseks, väga vähe seotud reaalse voodieluga. Ja see on põhiline stereotüüp, kuid ausalt öeldes mul on savi. Ma olen teinud väga palju erinevaid asju ja konstantne on see, et ikka keegi on elus, kes ütleb, et ma olen lits. Ja ma arvan, et see on enamik naistel nii – isegi meeste perspektiivist kõige ideaalsematel. Teine aspekt on ka see, et minu jaoks nii-öelda see naisideaal meeste perspektiivist, ma olen leidnud, ei ole mulle kasulik. Ma ennem eelistaks olla nende definitsiooni järgi hoor, kui see, mis on nende jaoks hea, sest üldjuhul, kes on see ‘hea naine’, on lihtsalt meeste tasuta ressurss .. nii-öelda housekeeper, lastekasvataja ja sinu isiklik ego booster – see ei ole indiviid oma soovide ja tahtmisega, vaid väga kontrollitud roll. Mina ei näe, et see oleks mulle kasulik, nii et ma ennem olen sinu jaoks mingisugune hoor või lits, kui see paneb sind hästi tundma, kui sa saad mulle nii öelda, mulle see maksab null eurot. Nii et palun, sa võid selle arvamuse endale võtta, see on minu jaoks kergem, kui investeerida kogu elu mingisugusesse mehesse lihtsalt, et ta minust hästi arvaks. Reaalsus on, et see, kuidas nad defineerivad oma ideaalset naist, ei ole selle järgi, kes on hea partner, vaid see on laias laastus ikka selle järgi, kes oleks neile kasulik ressurss. Ma arvan, et me oleme ajaloos nii kaugele edasi liikunud, et me võiks nendest traditsioonilistest definitsioonidest ja rollidest läbi murda. [...] Põhilised stereotüübid on lihtsalt need, mida mehed ütlevad nende naiste kohta ja kuidas nad tegelikult suhtuvad neisse, sest väga paljud, kes käivad stripiklubis ja on väga lahked ja toredad meie vastu, väljaspool nad ei tunnistaks seda mitte kunagi. Seega põhiline stereotüüp ei ole võib-olla nii väga seotud isegi stripparitega, vaid nende külalistega, kes seal käivad. Nad justkui tahavad iseennast paremas valguses näidata, et umbes “Mina ei ole selline mees ja mina ei pea tähelepanu eest maksma!” ja nii edasi, aga vabal ajal see ei vasta tõele. Nad tulevad ja maksavad ning väga paljud justkui varjavad seda, et nad austavad naisi, which is crazy .. nagu täiesti crazy.
Kuidas suhtud prostitutsiooni taunimisse – on sellel ka õiguslik ja moraalne alus?
Mina isiklikult seda ei tauni, et kahjuks on niimoodi, et kui ei oleks prostitutsiooni, siis oleks minu silmis ka palju rohkem seksuaalset kuritarvitamist just naiste suunas. Üks asi on juba see, et väga paljud mehed ei taha sellise käitumisega vahele jääda, kui käiakse prostituudi juures, kuna eelkõige ostetakse privaatsust ja anonüümsust eks ole. Mina ei tauniks seda absoluutselt ja lisaks, kui on kaks täiskasvanud inimest, kes sellele ressurssi vahetusele oma nõusoleku annavad, siis miks mitte. Ja kui teha seda turvalises keskkonnas, see on väga oluline .. jällegi üks väga suur osa jäi võib-olla piisavalt rõhumata, aga see on olnud alati survival work väga paljudele naistele. See perspektiiv, kust mina sellest räägin, on väga priviligeeritud, et ma lihtsalt sain minna ja valida ning et see ei olnud sellepärast, et ma ilmtingimata pean. Mul oli lihtsalt see valik: ma olin elus sellises kohas, kus ma sain teha selle valiku, kas mulle meeldib või mitte. Paraku paljudel ei ole seda valikuvõimalust ja paljud tulevad ka keskkonnast, kus neil ei olnudki millegi muu vahel valida. Eelkõige, kui me räägime nendest, kes alustavad alaealiselt – keda on kodust välja visatud mis iganes põhjustel. Mina ei oska võib-olla selle kohta nii palju öelda, see on rohkem prevalentne eriti LGBTQ+ inimeste seas. Nende seas on kõige rohkem seda, et neid visatakse kodunt välja või lõpeb suhtlus lähedaste inimestega nende seksuaalse sättumuse tõttu ning siis nad lähevad selle ameti peale, kuna see on saadaval .. ja see ei kao mitte kuhugi ma kardan, kindlasti mitte lähitulevikus. Näiteks, nüüd arendatakse igast neid AI tüdruksõpru ning esimene asi, mis leiti, oli, et mehed väärkohtlevad neid – ähvardavad, et “Ma kustutan su äpi ära,” või nad tahavad panna neid anuma “Ei, palun ei!”. Neid ei huvita isegi, et see pole pärisinimene. [...]
Millised on sinu lootused kui ka murekohad seoses seksitööstuse ja feministliku liikumise arenguga Eestis – milliseid muudatusi seadusandluses või ühiskonna mõttemallis tuleks sinu hinnangul ümber kujundada, et seksitööstuse olustik oleks turvalisem?
See väga sõltub, kus kohas sa oled. Mõnes kohas tuleks dekriminaliseerida mingisugused osad sellest, mõnes kohas tuleks just kriminaliseerida. Ütleme, et Eestis on organiseeritud prostitutsioon keelatud, et ei toimuks inimkaubandust. Kas seda toimub kusagil mingil skaalal, ma olen selles kindel, aga mul ei ole muidugi mingit kindlat kinnitust. Mõnes muus kohas on nii, et mida me täpsemalt kriminaliseerime – kas teenusepakkujat või teenuse tarbijat? Keda me tegelikult peaksime kriminaalselt karistama, kui me valime seda teha? Kellele see teeb mida turvalisemaks? Näiteks, kui sa hakkad kriminaliseerima neid mehi, siis on palju suurem tõenäosus, et nad kasutavad vägivalda nende teenusepakkujate osas sellepärast, et nad ei taha, et saadakse teada. Niipidi ei tööta onju, aga kui me kriminaliseerime neid teenusepakkujaid, milles nad otseselt ei ole süüdi, kuna nõudlus on, siis niipidi ka päris ei tööta. Ma arvan, et see on väga suur ja lai küsimus, aga mis on fakt, on see, et see tööstus ei kao mitte kuhugi. Kuidas iganes seda nimetada või sildistada, vahet ei ole, kuidas oma hoiakuid selles osas muuta. See tööstus benefit’ib väga palju sellelt, et see ongi salapärane. Ma ei saa otseselt öelda, et see halb ka on. Kuidas seda turvalisemaks teha .. ma arvan, et esimene samm on lihtsalt kustutada neid stereotüüpe. Kui prostituut läheb politseisse ja ütleb, et teda kuritarvitati seksuaalselt, siis kas keegi selle osas ka midagi ette võtab – ilmselt mitte, arvestades, et enamik, kes raporteerivad seksuaalseid ahistamisi, ei jõua sellega mitte kuhugi: see on ühe inimese sõna teise vastu. Üldjuhul taandub sellega, et “Nojah, aga me ei hakka ju mingi mehe tervet elu niimoodi ära rikkuma ühe asja pärast. Nii me küll ei tee. Aga kuna sa valisid olla prostituut, siis sa oled ka mahakantud!”. Seal on ikkagi ebavõrdsus. See on väga keeruline küsimus, ma ei julgeks isegi sellel pikemalt peatuda, sest ma leian, et seal on nii palju aspekte, millega tuleks arvestada. Selle jätame teadlastele.
Lõpetuseks, mida soovitaksid naistel ja mittebinaarsetel inimestel silmas pidada, kes kaaluvad seksitööstusse asumist?
Maksa seksitöötajale, et ta pakuks sulle mentori teenust. Ära küsi neilt tasuta jagada oma kogemusi: enamikul meist kõik, mida me teame, on tulnud läbi suure vaeva, läbipõrumiste .. ja mikrotraumad vähemalt saanud. Näiteks isiklikult on mul mentor, kes on seksitöötaja. Ma olen maksnud üleüldse stripparitele, et nad kasvõi õpetaksid elementaarseid asju, et mida sa teed privaadis ja nii edasi Kindlasti tasu neile nende nii-öelda ressurssi pakkumise eest. Hangi endale ka psühholoog (naerab), kuigi seksitööstuses on väga palju neid neuroerinevaid inimesi, sest see keskkond lihtsalt sobib neile, kuna nad ei ole rutiinsed inimesed ja nad saavad hakkama väga paljude asjadega. Seevastu neurotüüpiliste jaoks on see enamasti väga overwhelming keskkond. [...] Ma olen näinud väga palju, kuidas mõned inimesed- sest selles keskkonnas on seksuaalselt traumeeritud inimesi, et väga paljud ravivad oma seksitraumasid läbi selle. See, mis on neilt röövitud meeste poolt, näiteks süütus, sealt nad saavad selle justkui tagasi. Nad saavad monetiseerida seda ja sellest midagi teha. Aga see tööstus ei ole kõikide jaoks! Nii palju inimesi, kui ma tean, ma tunnen nendest väga väheseid, kes sinna tegelikult sobiksid. Jällegi, see ei ole formaalne keskkond: seal ei ole konkreetseid reegleid väljaspool praktilisi klubi reegleid. Ikka kaalu seda väga pikalt, ära suvaliselt loobi ennast sellesse, kuna sa nägid striptok’ist, et kellelgi on väga fun seal – see ei ole kõikide jaoks niimoodi. Üldjuhul hea näitaja on see, kui sul ei ole teatud seksuaalset mugavust, sest see on hüperseksuaalne keskkond, kui sa ei tunne end selles mugavalt, siis see on juba väga halb märk. Kui sa tead, et sa oled rohkem people pleaser, sa ei oska panna piire, siis ära mitte mingil juhul mine sellesse tööstusesse, sest need inimesed – eriti, kui nad on anonüümsed OnlyFans’is või sisuliselt stripiklubis ka, kuna sa tegelikult ei tea, kes nad on – nad võivad väga tugevalt peale suruda. Kui sa tegeled juba inimestega, kelle default emotsioon ongi võib-olla see, et nad ei austa sind niikuinii, siis neil ei ole ka mitte mingit probleemi küsida sinult erinevaid asju, mida sa ei taha teha. Nad tulidki sinna testima sinu piire. See on väga selline keskkond, kus sa annad näpu ja sinult võetakse aga terve käsi.
Käesolev artikkel keskendub eeskätt Saint’i kogemusloole ning tema isiklikele tõlgendustele, lähtudes niisiis eeldusest, et parim viis striptiisitari ameti mõtestamiseks on nimelt vestelda tantsijatega nende endi tööalastest kogemusest ning hinnata seeläbi selle mõju nende minapildile. Olgu öeldud, et paika pidavate järelduste tegemiseks tuleks fookusesse võtta erinevate seksitööstuses tegutsevate lood ja subjektiivsed hinnangud – see pole antud juhul meie eesmärk. Kahtlemata on Eesti meediast puudu seksitöötajate endi perspektiiv ja kogemused, mis säilitab negatiivset kuvandit seksitöölistest avalikus ruumis, andes alateadliku signaali, et nende kogemused pole olulised. Saint’i intervjuu ilmestab ka, kuidas väärarusaamade koondpildiks on sageli stereotüüp, et stripparid langevad ühte patta seksteenuse pakkujatega, keda mehed ära kasutavad ja alandavad, olles ühtlasi kas liiga rumalad või madala enesehinnanguga, et oma ekspluateerimist ära tunda ja selle eest põgeneda (ibid). Vestlusest jääb kumama eelkõige hädavajalik arusaam, et seksitööstus ei ilmuta niipea hääbumise märke, mispärast debatid selle üle, kas sekstöö on “võimestav” või “alandav”, on teisejärgulised. Sellest tulenevalt on äärmiselt oluline seista sekstööliste heaolu ning õiguste eest, et muuta seksitööstuse olustik turvalisemaks, olenemata sellest, mis meie endi sisemised hoiakud selle valdkonna suhtes on – “[...] Minu töö ei ole poliitiline, minu keha on. Te tahate kontrollida minu keha eelkõige, see töö ei ole väga sellega seotud [...]”. Solidaarsuse kehtestamine ning haavatavate ühiskonnagruppide avalik toetamine individualistlikus maailmaruumis on seega märkimisväärse tähtsusega ning miski, mida minu hinnangul on võimalik kõigil praktiseerida.
Kasutatud allikad
Roach, C. M. (2007). Stripping, sex, and popular culture. https://doi.org/10.26530/oapen_390772
