Tehisaru kui ebavõrdsuse taastootja

Et oli Pygmaliòn neid näind elupäevasid veetvat
roimas, ta meel oli solvunud sest naisloomuse rohkest
pattude hulgast nii, et poissmehepõlve ta kaua,
võtmata naist, pidas siis ning tühjaks jäi tema voodi.
Sel ajal korda tal läks imeväärset raidkuju luua:
taiduri käes tükk vandlit sài lumivalgena vormi
kaunima näitsikùist lihaseist. Oma töösse ta armus.
Tõeline tüdruk näolt oli see, eluvaim päris paistis
sees temal; näis, häbelikkus tal vist vaid liikuda keelas –

nii suur taid oli taiduri poolt küll kätketud töösse.
Loodust matkis see nii, et rind lõi leekima meistril:
tihtigi katsus ta teost, et näeks, kas kehha ta puutub
või vaid luusse. Ja siis see pollagi luust enam olnud:
suudlusi andes ta suu neid saavat vastugi arvab,

ümbert hoides tal on, nagu vaotaks sõrmi ta ihhu,
ning tal on hirm, et laike ta käed on liikmeile muljund.

Ovidius Naso, P. Metamorfoosid katkendeid, “Pygmalion”; tlk. A. Kaalep ja Ü. Torpats; RKA lk. 408-409. https://antiik.ut.ee/tolked/ovidius/met10.243-297.html

Keegi ei küsinud Galatealt: Feministlik pilk tehisaru ajastule

Pygmalioni ja Galatea antiikmüüdist jääb kõlama nartsissistliku mehe misogüünia ja kibestumus. Naistevihkajast Pygmalion raiub endale elevandiluust veatu armunuku Galatea, kelle eest ta oma äranägemise järgi hoolitseb ning lõpuks oma fantaasiate jäljendisse ka armub. Kreeka mütoloogiale kohaselt lisab üleloomuliku joone see, kui Aphrodite hiljem mehe palvete peale raidkujust “naise” ellu äratab. Antud müüti saab feministlikust perspektiivist kordades põhjalikumalt analüüsida, kuid väga huvitava ja seejuures murettekitava vaatepunkti pakub see aga ühiskondlike nähtuste lahkamiseks. Eelkõige pean silmas tehisaru ja selle ümber valitseva maania järsku arengut viimaste aastate jooksul, mille negatiivsest mõjust ja ohtudest võrdõiguslikkusele, sh väärtustele ja võimusuhetele, peaksime olema palju teadlikumad, kui mitte isegi raevunud.

Tehisaru ei peaks nägema kui iseenesest kurja ja ohtlikku olendit. Lähtudes seisukohast, et sellel puudub igasugune teadvus või omaenese huvi, on see vaid tööriist inimese ambitsioonide täitmisel. Need ambitsioonid, eesmärgid või ihad võivad samahästi kuuluda nii arendajale kui ka kasutajale – inimarule mõlemal pool võimsat tööriista. Ilmselgelt pole tehisaru rakendamise väljavaated puhtnegatiivsed, kuid on oluline teadvustada, et innovatsioon võib seista käsikäes ebavõrdsuse süvenemisega. Oht seisneb nimelt selle tööriista probleemses kasutamises ja arendamises, ähvardades sulanduda meie igapäevaellu ja mõttemaailma määral, mis võib drastiliselt soodustada taandarengut igasuguse võrdõiguslikkuse tasandil. Seejuures saaks see taandareng olema omanäolisem kui kunagi varem. Et see kõik ei kõlaks aga kauge mis siis kui? ohuna, tuleb tunnistada, et selline pygmalionlik reaalsus loob juba praegu pinnast düstoopilisele tulevikule.

Inim- ja tehisaru põimumise, rivaalitsemise ja selle ühiskondliku mõju valemi mõistmiseks sobib väga efektiivselt kunst. Mõlemad on inimvaimu sünnitised ja võivad tähistada nii teatud ülimuse poole pürgimist kui täita tavalisemaid funktsioone inimkonna eesmärkide saavutamisel. Ennekõike tahan aga rõhutada mõlema tähtsust ühiskonnas toimuva peegeldamisel. See peegelpilt loob võimaluse ajaloo ja tulevikusuundade uurimiseks, mis ilmnevad näiteks praegustes hoiakutes, arusaamades ja oludes. Siinkohal võtabki kuju käesoleva essee eesmärk – mõtestada kätte jõudnud tehisaru ajastut feministlikust perspektiivist, võttes iseviisi orientiiriks ja abiliseks veebruaris Kumus avatud näituse “Galatea triumf. Kunst tehisaru ajastul”. Siht on tõstatada küsimusi ja kriitilisi mõttekohti, et hajutada ettekujutus tehisarust kui pelgalt neutraalsest ja meie elu lihtsustavast tööriistast.

Esimestes ridades mainitud antiikmüüdi järgi pealkirjastatud näitus avastab tehisintellekti (edaspidi “TI”) ja inimese kooseksisteerimise maailma. Olgugi, et naise ja mehe suhe, ekspluataatorlik vahekord ja selle süvenemine TI-ühiskonnas, jääb otseselt käsitlemata, leidub teoste seas selle teema tõstatamiseks küllaldaselt mõtteainet. Näitus koondab kunstnike erinäolisi mõtteid ja kujutlusi inimeseks olemisest praeguses tehnoloogiakeskses ühiskonnas ning selle seost inimmõistuse ja -loovusega. Ilmneb, et inim- ja tehismaailma ei saa enam käsitleda kui kahte eraldiseisvat sfääri. Need on ja jätkavad kokkusulamist. Pole keeruline tuletada, et sellises kokkusulavas maailmas saabub valusaim hoop marginaliseeritud gruppidele, süvendades veel enam näiteks süsteemset misogüüniat, rassismi ning homo- või ksenofoobiat. Võimendades seda, mis pole jõudnud veel hääbudagi.

Keda kehastab Pygmalion?

TI ja tulevikuühiskonna olemuse üle suunavad mõtlema Jens Settergreni teosed sarjas “Mullid, klaaskuulid, oraaklid” (2022). Tähelepanu ja mõtted vuhisevad kohe vastsündinu kujutise (“Prototüüp (IV)”) juurde, kes sünnib süsteemi, mille väärtused, normid ja ihad on temasse juba esimese hingetõmbe eel sisse kodeeritud. TI puhul pole see liialdatud metafoor, vaid reaalsus. Arutlustes inimese käitumise ja iseloomu põhjuslikkuse üle võib kuulda väljendit “pärilikkus versus keskkond” (nature versus nurture). Enamjaolt jõutakse üksmeelselt arusaamale, et mõlemal on indiviidi kujunemisel ja elukäigul mängida enam-vähem võrdne roll. TI loomuse kohta väidan lihtsustatult, et need aspektid, mis mängivad inimese puhul geneetilise pärilikkuse ja keskkonna rolli, on tehisaru puhul koostiselt identsed. Nimelt TI tehniline ehitus, justkui geneetika, ei eksisteeriks ilma inimesepoolse programmeerimiseta ning on treeningandmete ja talle “söödetava” informatsioonita täiesti tühi, suutmata midagi iseseisvalt toota. Selles mõttes on TI puhas inimesepoolne seadistus ja toodang. Generatiivse TI väljund on seejuures pelk informatsiooni taasesitus.

Siinkohal kerkib oluline küsimus, et kelle huvid, eelarvamused ja maailmavaade sinna seadistusse sisse kodeeritud on? Mil määral saavad võimendatud kajastust näiteks kahjulikud soorollid ja üleüldiselt kallutatud treeningandmed(del Villar, 2025)? Nagu Olga Jürgensoni installatsioon “Tutvustan Sulle Sinu ideaalset tütart” demonstreerib vestlust nukuga, kes on programmeeritud andma “õigeid” vastuseid või hoopis vaikima – siis kas pole ka TI loodud inimest ideaalselt teenima? Mind paneb muret tundma see, et kellele täpsemalt TI revolutsioon kõige rohkem kasu toob? Vastus kipub tüürima suurkorporatsioonide ja lääneriikide, sh jõuka valge mehe suunas. Järelikult kõigi arvelt, keda eelnevad pygmalionlikud entiteedid veel ekspluateerimast pole lakanud. (Colombo, s.a.) (Ricaurte, 2024)

*Jürgenson teeb ideaalseks tütreks kujundatud nukule

ettepaneku arutada maailma türannide

teraapiasse saatmise üle*

Nukk keeldub

“I forgot you came from China, and all your updates too”

Virtuaalreaalsus on siiski reaalsus

Muidugi ei jää TI mõju ja väljund vaid genereeritud teksti või pildina arvutiekraanile. See mõjutab vaikimisi inimmõtlemist, maailmapilti ja teadmisi, mis pole küll ainuke, kuigi sügavalt problemaatiline oht TI ajastul. Lisaks tungib TI ruumidesse, kus inimesed suhtlevad, kohtuvad ja elavad. Taoliste ruumide all pean silmas metaversumit. Paralleelreaalsus, mis taotleb piiramatut vabadust, kuid mille tegelikkus osutub häirivalt tuttavaks meie vana “tavapärase” reaalsusega. Seksuaalne ahistamine ja vägivald liiguvad uuevormilisse maailma sama mugavalt kaasa. Seejuures jääb ahistamine metaversumis, nagu näiteks Meta Horizon World’is (Bates, 2025), laialdaselt karistamata või isegi tähelepanuta, sest “see pole ju päris”. Olgugi et psühholoogiline mõju ohvrile võib olla sama traumeeriv või isegi hullem (Basu, 2021). Mind häirib mõte, et uusi avarusi luuakse ja rahastatakse nii suure innuga, kuid vaevu takistatakse sinna pärismaailma võimusuhete ja ebavõrdsuste immitsemist. Miks pöörata tähelepanu käesolevatele probleemidele, kui ees laiub asustamata tühermaa, kuhu maast madalast enda unistusi üles ehitada? Näib, et olen selles küsimuses endale ühiskondlikus hierarhias kõrgema positsiooni omistanud olenditest vägagi teisel arvamusel. Võimalus astuda Kumu seinte vahel VR-prillide abil taolisesse kõrvalreaalsusesse (Sten Saaritsa “Suur meta-kollaps”) nii leevendas kui kinnitas minu sisemist rahutust. Tõepoolest on tech bro’de utoopiline unistus suure tühjusena kõrvalliinidele vajunud ning metaversum pole meie reaalseid kohtumisruume täielikult asendanud. See-eest mõjub laiuv tühjus ja pooleli jäänud projekt õõvastavalt; tuletab meelde düstoopilist tulevikupotentsiaali ja pidevat ohtu, mille kurja juuri pole me suutnud isegi inimese tasandil ohjeldada.

Need ohud ei piirdu sugugi virtuaalprillide või futuristlike keskkondadega. Hiljutised uudised veebikeskkonnas tegutsenud “vägistamisakadeemiast” (Fox, 2026) tuletavad meelde, et digitaalne ruum kubiseb juba praegu pimedatest kõrvaltänavatest, tagades vägivallale sotsiaalse toe, võrgustiku ning ülemaailmse leviku. Kui niisugune südant pahaks ajav pinnas eksisteerib juba traditsioonilise digitehnoloogia maailmas, siis oleks tõeliselt naiivne uskuda, et TI sellisest roiskunud keskkonnast palju puhtamana võrsuks.

Kuidas sünnib Galatea?

Kui siiamaani on TI kallutatus ja uue maailmakorraga kaasnenud ohud justkui paratamatusena kõlanud, tulenedes ühiskondlikus võrgustikus juba eksisteerivast ebavõrdsusest, siis soovin naasta Galatea sihiliku kujundamise mõtte juurde. Virtuaalsed juturobotitest kallimad ja füüsilised intiimnukud pole küll midagi uut, kuid muutuvad seejuures aina realistlikumaks. Igaühel on tänapäeval võimalus disainida endale meelepäraste omadustega vestluspartner, kes “alati sinu poolel” (Replika, s.a.) on, nagu üks seesugustest platvormidest end reklaamib. Seejuures mida rohkem raha välja “köhida”, seda täpsemate detailideni on võimalik oma kaaslast kujundada. Endale elevandiluust Galatea raiumine ja Aphrodite elustav loits on nüüd utoopiline teenuskomplekt. Poeletilt haaratav disainmudel pole aga midagi neutraalset ega kahjutut. See on peegelpilt ühiskondlikest ootustest ihaldatavale naisele: kättesaadavus, alluvus ja lõputu heakskiit. Pealekauba veel laitmatu ja meelepärane väljanägemine. Minu jaoks ei peitu kõige olulisem küsimus selles, mida see tarbijale näiteks üksindustunde leevendaja näol pakub, vaid mida see laiemalt õpetab? Missugused ootused juurduvad meis pärisinimeste, eelkõige päriselt hingavate ja ühiskonnast mõjutatud naiste suhtes? Pygmalion ei armunud kunagi Galateasse, vaid oma fantaasiasse, millele Galatea pelgalt katsutava vormi andis.

Tilman Hornigi “Klaasarvuti” ja “Klaastelefoni” sarjad kutsuvad märkama seda, mis on meie silmis niivõrd tavaliseks ja märkamatuks muutunud. Tehnoloogia on nüüdseks kui kerge loor subjekti ja tajutava objekti vahel. Paljude jaoks nähtamatu, kuid alati olemas. Niisiis pesitsevad võimusuhted ja stereotüübid juba meie igapäevastes seadmetes ning nende vaikimisi loogikas. Ka kõige harjumuspärasem nähtus, näiteks naishääle kasutamine TI-põhiste virtuaalassistentide puhul (Siri, Alexa jms), võiks minu meelest meie ühiskonnas suure küsimärgi all paikneda. Oma iroonia poolest vähemalt ärritavalt mõjuda – “pisike naistegelane alati valmis küsimustele vastama ja käskudele alluma!”. Siinkohal ma isegi ei spekuleeriks neutraalse robothääle kasutusele võtmise üle, vaid jään pidama inimlikkuse ja tehislikkuse segunemise juures. Ehk on võtmekohaks tehisintellekti pidev inimlikustamine? Mida rohkem TI meile sarnaneb ja läheneb, seda keerulisem on vahet teha siirusel ja tehislikkusel; reaalsusel ja fantaasial; isegi faktil ja arvamusel. Lõpuks on Pygmalionist saanud enese ori, lõksus selles samas nõiaringis, mis vaid aegunud informatsioonis ja ebavõrdsuses ringi toimetab.

Me ei tohiks pimesi tähistada tehisaru revolutsiooni kui ühte hiiglaslikku hüpet kuule, vaid peame sellesse suhtuma pineva kriitilisusega. Ehk ei seisagi me tehnoloogilise revolutsiooni, aga hoopis ammuse müüdi uue peatüki lävel, mis ähvardab meil rinda pista uude kuube pugenud vanade hierarhiatega. Feministlik pilk on taaskord otsustava tähtsusega, sest Galatea pole siin ainult vaigistatud naine, vaid ka nähtamatu töötaja, kaaskodanik ning valesti mõistetud keha ja hääl, millest võimukandjad aru ei taha saada. Õiglane tulevik ei saa sirguda vana rasva pealt kokku klopsitud masinavärgist. Tuleb õppida kuulama neid, kelle hääl on liiga kaua vaid tagaplaanil kajanud. Tookord ei küsitud Galatealt, mis on tema soovid ja unistused, kuid küsigem seda praegu!

Allikad

Basu, T. (16. detsember 2021). The metaverse has a groping problem already. (vaadatud 19.04.26)

Bates, L. (11. juuni 2025). Misogyny in the metaverse: is Mark Zuckerberg's dream world a no-go area for women? The Guardian. (vaadatud 18. aprill 26)

Colombo, S. (s.a.). Feminist AI: transforming and challenging the current Artificial Intelligence (AI) Industry. TUDelft. (vaadatud 18. aprill 26)

del Villar, Z. (5. veebruar 2025). How AI reinforces gender bias—and what we can do about it. UN Women. (vaadatud 20. aprill 2026)

Fox, K. (26. märts 2026). Exposing a global 'online rape academy' that is teaching men how to abuse women and evade detection. CNN. (vaadatud 23.04.26)

Replika. https://replika.com (vaadatud 18. aprill 26)

Ricaurte, P. (1. veebruar 2024). How can feminism inform AI governance in practice. Unesco Global AI Ethics and Governance Observatory. (vaadatud 19. aprill 2026)