Maiden, mother, crone: menopaus on feministlik revolutsioon

“Lõpeta see vanainimese värk ükskord juba ära!” pahandas minuga mu teismeline, kui taas kõrvu sügasin. Jah, ma sügasin kõrvu ja juba ta teadis, et see on “see vanainimese värk” ehk perimenopausi sümptom. Kui ma oma kõrvasügelushädadest sotsiaalmeediasse postitasin, kirjutasid kümned naised, et neil on täpselt samad mured, kuid nad poleks võinud arvatagi, et selline kummaline asi nagu kõrvade sügelemine võib olla sümptom perimenopausist. Veelgi enam – me ju pole “vanad”! Meile on alati räägitud, et menopaus on midagi, mis juhtub “vanade” naistega ja sõna perimenopaus jõudis minugi sõnavarasse alles mõned aastad tagasi. Teemasse sukeldudes olen avastanud kõikvõimalikke sümptomeid ja märke, et tegelikult on minu keha olnud perimenopausis 30ndate eluaastate lõpust alates, kuid ma ei osanud neid märke ära tunda.

Küll aga märkasin ma muid märke. Eesti ajakirjanduses ja some-platvormidel on paljud naised kõnelenud, kuidas teatud ikka jõudes muutuvad nad justkui nähtamatuteks. “Nähtamatud naised keskeas ei tähenda sellesinase müstilise „pandavusfaktori“ kadumist,” kirjutas Õhtulehe arvamustoimetaja juhataja Manona Paris oma kolumnis 2025. aasta märtsis, lisades: “Meie maailmakorraldus on meeste poole kaldu, vaadates nii mööda poolest inimkonnast. Eestis on seda hästi torganud Postimehes meediaõppejõud Raul Rebane: „Meie häbilugu on soolise tasakaalu puudumine, mistõttu Eesti on vaeste naiste ja rumalate meeste riik.“ Aasta oli siis 2013, ent paraku pädeb see ka 12 aastat hiljem.” Siit selgub, et (eriti Eestis) ei ole menopaus mitte ainult füüsiline, vaid ka kultuuriline kogemus. Ühiskond suhtub teistmoodi naistesse, kes ei ole enam fertiilses eas – neid pisendatakse, diskrimineeritakse tööjõuturul ja igapäevaelus. Aga see pole uus probleem, vaid on olnud nii juba ajalooliselt, lihtsalt väljundid on ajas muutunud. Post-reproduktiivseid naisi on ajalooliselt nähtud kahtlaste, nähtamatute või ohtlikena, sest nad ei mahu hästi patriarhaalse süsteemi eelistatud rolli, milleks on noor viljakas naine või ema.

Maiden, Mother, Crone

Naise elutsüklit saab raamistada kultuurilise mudeli Maiden, Mother, Crone kaudu. Maiden ehk neiu on noor, viljakas ja ihaldatud. Mother ehk ema on vajalik, ühiskonda panustav, järeltulevat põlve kasvatav, toitev, eelistatult ka abikaasat kasvatav ja toitev. Crone on “vana naise” eluetapp, kui naine ei ole enam neiu ega “aktiivselt” ema (st puudub potentsiaal saada rohkem lapsi). Vanad naised tekitavad ebamugavust ja on hirmutavad. Samas ei kehti samad standardid meestele – vanu mehi nähakse elutarkade ja väärtuslikena, samas kui naised tuhmuvad. Hinnatud autor, filosoof ja feminist Susan Sontag kirjutas juba 1970ndatel, et heaks on kiidetud vaid üks naise ilu standard – tüdrukuks olemine (orig the girl).

Vanad naised on ühiskonda alati häirinud, sest nad ei sobitu enam hästi etteantud rollidesse – neisse, mille kaudu naiste väärtust tavaliselt mõõdetakse. Kui noor naine on ihaldatud ja ema vajalik, siis post-reproduktiivne naine jääb justkui kuhugi vahepeale. Ta ei ole fertiilsuse mõttes enam kuidagi kasulik, kuid samas on oht, et ta võib muutuda iseseisvaks. Kui ei kehti enam vanad reeglid, siis saab hakata mängima uute järgi ning see on väljakujunenud patriarhaatlikule süsteemile ohtlik.

Sontag kirjutas ka, et enamik naiste jaoks tähendab vananemine alandavad järk-järgulist seksuaalse kõlbmatuse protsessi. Paljud naised tunnevad, et nad pole enam ihaldatud, “pandavad”, olulised ja nähtavad (kuigi “pandavuse” ja olulisuse vahele ei tohiks mingil juhul tõmmata võrdusmärki; seda tehes kinnistame vaid patriarhaatlikke stereotüüpe). See ei ole aga uus nähtus. Juba varauusajal olid vanemad naised ühiskondlikult ebamugavad tegelased. Eriti kahtlustavalt suhtuti leskedesse, vallalistesse, ämmaemandatesse ja ravimtaimede tundjatesse. Nad ei olnud enam noored ega sageli ka emad väikeste lastega, kuid neil oli kogemus, teadmised ja tihti ka suurem sõltumatus meestest. Just sellised naised sattusid nõiaprotsesside sihtmärgiks.

Nõiaprotsessid

Oluline on märkida, et nõiaprotsessid polnud ainult hirm üleloomuliku ja okultse ees. Sageli olid need protsessid seotud võimuga: kes tohib omada teadmisi naiste kehadest, reproduktiivsüsteemist, viljakusest, sünnist ja haigustest. Paljud süüdistatud naised olid ämmaemandad või ravitsejad, kelle teadmised konkureerisid meditsiinisüsteemiga, mis oli üha enam meestekesksem. Vanem naine, kes teadis liiga palju, oli ohtlik. Vanem naine, kes ei sõltunud meestest, oli ohtlik. Vanem naine, kel puudus kasu reproduktiivsuse mõttes, oli ohtlik. Eriti, kui ta oli nähtav ja oluline oma kogukonnale.

“Nõiajahid jätsid püsiva jälje: teatud naiselikkuse aspekti on sellest ajast peale seostatud nõiaga ning püsima on jäänud saastatuse aura – eriti ämmaemandate ja teiste naissoost ravitsejate ümber,” kirjutavad Barbara Ehrenreich ja Deirde English oma töös “Witches, Midwives, and Nurses”. “See varajane ja laastav naiste tõrjumine iseseisvatest ravitsejarollidest oli vägivaldne pretsedent ja hoiatus: sellest pidi saama meie ajaloo teema. Tänapäeva naiste terviseliikumisel on iidsed juured keskaegsetes nõiaringkondades ja selle vastaste esivanemateks on need, kes nõidu halastamatult kõrvaldama sundisid.”

Samas on huvitav märkida, et kui mõnedes paikades olid hukatud sajaprotsendiliselt naised, teistes kohtades jäid protsendid 70-80 juurde, siis näiteks Eesti oli üks väheseid riike, kus süüdistatud naiste hulk ei ületanud meeste oma. Siiski on numbrid hirmutavalt suured: Maia Madara andmetel toimus Eestis kokku 145 nõiaprotsessi, süüdistatuid oli 218, neist 122 meest, 84 naist, 12 teadmata.

Eestis on üheks tuntumaks näiteks Viru-Nigulast pärit naine nimega Kongla-Ann, kes nõiduses süüdistatuna 1640. aastal hukati. Teda süüdistati mõisniku lapse surma põhjustamises, kuid arvatakse, et Kongla Ann võttis süü enda peale, et kaitsta oma tütart, kes oli lapse amm. See detail on oluline, sest näitab, kui tihedalt olid naiste teadmised sünnituse, imikute, haiguste ja hooldamise kohta seotud ohuga sattuda süüdistuste alla. Kongla-Ann ei olnud lihtsalt “imelik vana naine”, vaid kogukonnas vajalik ravitseja, kellel olid teadmised, mida teised vajasid. Kongla-Anni juhtum näitab hästi, kuidas ohtlikuks peeti just neid vanemaid naisi, kellel oli teadmisi, mõjuvõimu või sõltumatust. Nad ei olnud enam noored ega reproduktiivselt “vajalikud”, kuid neil oli kogukonnas nähtav roll. Just see muutis nad patriarhaalsele süsteemile ebamugavaks.

Nähtamatud naised

Tänapäeval ei satu naised (vähemalt mitte lääne naised, nõiaprotsessid käivad kahjuks teatud riikides siiski ka tänasel päeval edasi) enam nõiaprotsesside ohvriks ega pea kartma tuleriita. Kuid see ei tähenda, et ühiskond oleks lakanud neid kontrollimast. Kui varauusajal võis naine muutuda liiga ohtlikuks seetõttu, et ta oli liiga nähtav, liiga tark või liiga sõltumatu, siis tänapäeval toimub sageli vastupidine: vanem naine muudetakse nähtamatuks.

Eriti teravalt puudutab see naisi, kes on jõudnud perimenopausi või menopausi ikka. Kui noore naise keha nähakse ihaldusväärse ja ema keha vajalikuna, siis post-reproduktiivne keha muutub ühiskonnas ebamugavaks. Seda ei kujutata enam atraktiivse, olulise ega huvitavana, seda enam, et hormonaalsete muutuste ja loomulike vananemisprotsesside tõttu ongi seda raskem ilustandarditele vastavaks vormida. Naised kirjeldavad tunnet, et nad muutuvad keskeas justkui nähtamatuks – neid ei märgata enam tööl, meedias ega avalikus ruumis samamoodi kui varem. Mõni näeb seda õnnistusena (“Lõpuks ometi antakse mulle rahu!”), teine aga leinab kadunud noorust, kolmas seab sammud ilukliinikusse.

Tuleme tagasi Susan Sontagi juurde, kes ütles, et vanemaid mehi näeb meie ühiskond kui kogenuid, kui karismaatilisi ja elutarku, samas kui vanem naine on lihtsalt vana. Selles osas pole post-reproduktiivse naise roll ühiskonnas tegelikult palju muutunud: ta on endiselt süsteemile ebamugav. Lihtsalt varasema hirmu asemel kogevad paljud vaikust, nähtamatust ja kõrvale tõrjumist.

Võimestunud naised

Aga mis siis, kui nähtamatu olemine tähendab vabanemist ootustest?

Kui naist ei hinnata enam nooruse, ilu ega reproduktiivse potentsiaali kaudu, siis võib see anda talle hoopis uue vabaduse. Ta ei pea enam püüdma vastata samadele ootustele, mida ühiskond noortele naistele seab. Ta võib muutuda otsekohesemaks, vähem kompromisse tegevaks ja vähem huvitatuks sellest, mida temast arvatakse.

Võib-olla ei peaks menopausi nägema mitte millegi sellisena, mis teeb naise vähemaks, vaid hoopis eluetapina, mis teeb ta nähtavaks iseendale. Ja võib-olla ongi suurim oht patriarhaalsele süsteemile mitte vana naine, vaid vana naine, kes räägib valjult ja jagab oma teadmisi. Selles mõttes võib menopaus olla mitte ainult kaotus, vaid ka võimestumine. Kui patriarhaalne süsteem ei näe post-reproduktiivses naises enam piisavalt väärtust, võib naine ise hakata oma väärtust defineerima hoopis teistel alustel. Ta ei pea enam olema maiden ega mother. Ta võib lõpuks saada – uhkusega – crone’iks. Ja ehk tulevikus ei pea teismelised lapsed kõrvade sügamist enam “vanainimeste värgiks”, vaid näevad seda millegi hoopis ilusamana – märgina küpsusest, võimust ja vabadusest.